JOEL VOLKOV: Keelame ära!

Teada on ka, et tavaliselt juhtub neid pisut vanemate ja tehniliselt võib-olla mitte nii väga võimekate sõidukitega. Kui me loobuksime nende putitamisest, siis nad “sureksid” rutem ja inimesed ei saaks ennast vanade logudega ribadeks sõita. Lihtne, kas pole!

Sama jaburalt kõlab Rain Kooli naivistlik populism teemal “keelustame alkoholireklaami ja see lõpetab Eesti rahva hädad joomarlusega” (EPL 13.9.). Oma avastuse tõestuseks tõmbab ta tagataskust tõdemuse, et suitsureklaam ju keelustati. Keelustati küll, aga mida see muutnud on? Suvalise kooli ümbrus on endiselt vahetunni ajal nurga taga konitavaid lapsi täis ja kopsuhaigeid inimesi on meil ikka. Näiteks Leedus on tubakareklaam olnud keelatud alates 2000. aastast, kuid suitsetajate arv on sellele vaatamata viimase kahe aastaga kasvanud kaheksa protsenti. Lisaks kõigele paneb mind imestama, et Kooli ei suuda vahet teha teaduslikult tõestatud kahjuliku mõju ning liigtarbimisest tulenevate tagajärgede vahel.

Tõele ei vasta ka väide, et tubakareklaami keelustamine on seotud kodumaiste tootjate tegemata jäänud lobitööga. Tubakareklaam on keelustatud Euroopa Liidu tasandil, mitte pole seotud kodumaise tööstuse lobitöö või selle puudumisega. Alkoholireklaami piirangute kehtestamise osas on Euroopa Liidu liikmesriikidele jäetud sisuliselt vabad käed. Küll aga seisab Euroopa Liidu riiulitel pretsedendina kohtulahend, kus Rootsi otsust mitte lubada raadios, televisioonis ja perioodikaväljaannetes alkoholi reklaamida peeti Euroopas kehtivate seadustega vastuolus olevaks. Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest on alkoholireklaamile lauskeeld kehtestatud vaid Valgevenes, mis oma rezˇiimi poolest oleks meile kindlasti heaks eeskujuks, kui see ainult Keskerakonna teha oleks...

Mina pole mitte kellegi apologeet. Reklaamitegijana meelitab mind ühelt poolt, et inimesed näevad reklaamis sellist jõudu, mis võib rahva surnuks joota. Kuid teiselt poolt ajab mind marru lühinägelikkus. Ma arvan, et selles valguses tuleks ära keelata Eesti Päevaleht. Ja kui päris siiralt aus olla, siis tuleks ära keelata kogu ajakirjandus. Miks? Sest press on meie igapäevast olmestressi reguleeriv meedia, mille sõnumid on kallutatud selgelt negatiivses suunas – teada ju on, et hea uudis ei müü. See aga on frustreeriv ning pikaajalisel kasutamisel mitte ainult limaskesti, vaid ka aju hävitav substants.

Joodik juba enne televiisorit

Kui riigil pole soovi oma probleemidega sisuliselt tegeleda, siis jäämegi aegade lõpuni eri asju keelama ega suuda aru saada, miks olukord ei parane. Alkoholi ajalugu on sama vana kui inimkonna ajalugu. Ta lihtsalt käib inimesega kaasas, kuna teda on nii lihtne valmistada. Reklaami ajalugu on umbes 150 aastat vana. Eestis kümme korda lühem. Rumal oleks arvata, et külapoe ümber tiirutav 50+ mees nägi telerist Carlsbergi jalgpallireklaami ning muutus aastaga “parmuks”. See mees oli joodik enne seda, kui meile  jõudsid esimesed värvitelerid. Ta sündis süsteemi, kus joomine oli normaalne. Ma arvan, et võrreldes 15 aasta taguse ajaga on praegune Eesti palju tervem igas mõttes. Joodikuteks peeti siis inimest, kes kainet päeva ei näinudki. Praegu räägitakse ühiskondlikust probleemist, kuna eestlane joob EL-i võrdlevate andmete järgi rohkem kui mõni teine rahvus. Vanasti ei saanud neid andmeid isegi mitte lähedalt võrrelda, kuna vahe oli nii suur. Ja see positiivne nivelleerumine on toimunud suhteliselt täieliku reklaamivabaduse raames. Alkoholi- ja tubakareklaami on hakatud siinmail tõsisemalt piirama alles mõni aasta tagasi.

Seega ma pakun, et jätaks autoremondi rahule, las press elab. Kõige taga ei maksa näha mingeid suuri skeeme ega salasosistajate horde. Jah, kindlasti on kohalikud alkoholitöösturid huvitatud reklaamist, kuna see muudab margieelistusi, mitte tarbimise koguseid. Eesti rahvas joob ikkagi valdavalt selle pärast, et muud mõhkugi teha pole. Valitsus ainult kakleb iseendaga, lehed kiruvad kõike, mis kätte juhtub, telerist tulevad saated inimestele, kelle IQ-tase on 50, ning raadio “peksab” 120 lööki minutis tümpsu – paneb ju jooma. Ja mitte ainult. Ka narkootikume tarbitakse päris palju, seksitakse narkouimas prostituutidega ilma kondoomita, varastatakse, pekstakse, vägistatakse jne. Selles valguses on reklaam ikka väga esteetiline nähtus – sisuliselt ainuke hea uudis lehes või raadios. Nali naljaks. Tegelikult saab reklaami päris efektiivselt kasutada alkoholismi vastu võitlemiseks, kuid seni pole riik selle vastu erilist huvi üles näidanud. Selge see, et lihtsam on keelata kui mõelda.