Jevgeni Ossinovski: Miks ei näita riik teabekampaaniates, et ka venelane on talle oluline?
Peamiseks süüdlaseks peetakse Venemaa propagandat ja peaaegu klišeeks muutunud „erinevates infoväljades elamist”. Kindlasti on sellel teatud roll negatiivsete emotsioonide võimendamisel, ent algpõhjuse leidmiseks peame küsima: mida on teinud riik näitamaks, et ka venelane on talle oluline? Usaldus riigi vastu saab tekkida ainult siis, kui riik näitab sõna ja teoga, et ta hoolib igast inimesest.
Tihti väidetakse, et venelaste jaoks ei ole eraldi lähenemist vaja, sest põhiseaduse järgi on Eestis kõik võrdsed. Samal ajal on venekeelsel elanikkonnal eeskätt keelelise eripära tõttu raskem kasutada oma õigusi ja täita oma kohustusi. Demokraatlikule õigusriigile omane reaalne sotsiaalpoliitiline võrdsus on ju võimalik ainult siis, kui inimene riigist aru saab.
Teadmatuses inimesed
Paljudel juhtudel see paraku nii ei ole. Me kõik mäletame eelmise aasta aprillis Tuuli Jõesaare artiklist alguse saanud skandaali, kus 17 000 pensionäri jäid teadmatuse tõttu ilma neile ettenähtud maksusoodustusest. Tänaseks on enamik neist oma raha tagasi saanud, kuid riigil tuleb juhtunust kindlasti oma järeldused teha. Põhjendamatult vähe on pööratud tähelepanu asjaolule, et üle poole teadmatuses pensionäre elab kahes suurima venelaste arvuga maakonnas: Harjumaal ja Ida-Virumaal. Kas säärase maakondliku jaotuse põhjus ei peitu selles, et vene pensionär lihtsalt ei saanud aru, mis avaldust vaja on ja kuhu see tuleb esitada?
Sääraseid juhtumeid on palju. Neist õõvastavaim on seotud eelmisel aastal toimunud päästeameti suitsuandurite kampaaniaga. Selle kiiduväärt ürituse raames rippusid Sillamäel plakatid, mis informeerisid inimesi tasuta suitsuanduri saamise võimalusest. Plakatil olev info oli ainult eesti keeles, ehkki eestlaste osakaal linnas on vaid kolm protsenti. Selles kontekstis oleks täiesti barbaarne öelda „õppigu siis eesti keel ära”, sest me räägime inimeste eludest! 21. sajandi Euroopas ei tohi riigikeele oskus olla ellujäämise eeltingimus.
Statistika näitab, et selle aasta nelja kuuga on Eestis tulesurma surnud 32 inimest, neist kümme ehk tervelt kolmandik Ida-Virumaal. Võrdluseks: rahvaarvult kolm korda suuremal Harjumaal oli samal ajal viis tuleohvrit. Mine tea, võib-olla oleks tasuta suitsuandur mõne neist päästnud…
Kindlasti ei suurenenud narvalaste kodumaa-armastus pärast presidendi ja EAS-i koostöös korraldatud kampaaniat „100 põhjust, miks Eestis on hea elada”, sest ka selle kampaania plakatid olid Narvas ainult eestikeelsed.
Retooriliselt võiks küsida, missugust mõju prognoosib tööinspektsioon praegu Narva teeääri kaunistavatele kampaaniaplakatitele „Töö tapab tegijat”, mille tekst on enamikule linnaelanikele arusaamatus keeles. Töösuhete muutumist on siit igal juhul naiivne loota, kuigi tagatud on positiivne mõju reklaamifirma kasumile ja kuskil ministeeriumi tööplaanis saab kirja ka väike linnuke.
Vastik on vaadata, kuidas riigi raha raisatakse nii jabural moel, võimendades seejuures venelaste pettumust oma riigis.
Kõik need näited pärinevad viimasest aastast, ehkki riik lubas juba 2008. aastal „parandada teabe kui avaliku teenuse kättesaadavust eri emakeelt kõnelevate inimeste jaoks”, sest vaid nii on võimalik luua „sotsiaalseks toimetulekuks võrdsed võimalused, sõltumata rahvusest, emakeelest või elukohast”. Mõistagi ei tähenda see riigikeele küsimuse alla seadmist, vaid riiklike kampaaniate tegemist viisil, mis tagab oluliste sõnumite adressaatideni jõudmise ja seeläbi ka raha ratsionaalse kasutamise.
Viga kordub
Miks selliseid rumalusi siis ikkagi juhtub? Küsimus ei ole ju maailmavaates, vastuolus valitsuse tegevusprogrammiga ega ka rahalistes ressurssides. Siseministeeriumist öeldi mulle, et päästeameti kampaania puhul oli tegu reklaamifirma eksimusega. Võimalik, ent kuna sama viga kordub ka teiste ametkondade kampaaniates, on probleem ilmselgelt laiem.
Kas ametnikud lihtsalt ei mõtle kampaaniaid välja töötades venekeelsete plakatite vajadusele? Ma ei tahaks süüdistada ametnikke tähelepanematuses. Ent veelgi vähem tahan ma oma riigi kohta uskuda, et ta ignoreerib tahtlikult kolmandiku elanike elutähtsaid vajadusi ja soove. Paraku mõnikord just selline mulje jääbki.
