JELENA MINNIGARAJEVA: Kujudest Eestis ja Udmurdimaal

Kui see oleks 6. klassi kirjand, paneksin ma selle eest hindeks "5".

Põhikooli lõpueksamil vast "4" - sisu on liialt harali ja vähe sidus.

Loe ja leia sõnum . See oli artikli mõte . Sina seda ei leidnud .

Tundus, et on kirjutatud põhimõttel: tera siit, teine sealt, keskpõrandale kokku.

Ehkki lõpp on hea. Eestlased võivad vabalt omale Kalevipoja kuju püstitada; Udmurtias venelased udmurtidel analoogilist teha ei laseks.

J.Minnigarajeva: "Kuidas nii, Suures Isamaasõjas hukkusid ka meie isad..."

Mina pole midagi kuulnud Udmurtia ja udmurtide Suurest Isamaasõjast!

Kui rääkida udmurtide ajaloost, siis ka nende territoorium kuulus Kuldhordi lagunemise järel loodud Kaasani Khaaniriiki.

Venelased vallutasid Kaasani Khaaniriigi 1552 ning nii said udmurtidest Venemaa käsualused.

Kuid juba järgmisel, 1553. aastal, tõusid nad koos sugulasrahva maridega Vene ülemvõimu vastu üles. Alles 1557. aastal suutis Venemaa vastuhaku lämmatada. - See on ainuke suursündmus udmurtide ajaloos, mida võiks nimetada nende Suureks Isamaasõjaks.

Aga sel pole küll midagi pistmist Tallinna Pronkssõduriga, mis on hoopis hilisema sõja monument.

Jelanel on väga hea kirjutis, aus ja soomeugri tunnet tõstev

Kas ta mitte Jelena pole?

vabandust, kirillitsaga harjunud käsi tegi väikese vea

ega kui sa pole kuulnud ei tähenda et poleks olnud

Mulle meeldiks `Jelane`.

Eestlaste "paremus" udmurtide ees on kaunis suhteline. 20. sajand on tõepoolest olnud meile heldem, andes võimaluse luua oma riik ja elada ühtekokku 30 aastat iseseisva rahvana. Pikemas perspektiivis on aga udmurtidel võõrvallutajatega rohkem vedanud kui eestlastel. Nad on suutnud säilitada palju oma põlisest usust ja tavadest, seda isegi läbi punaokupatsiooni tänasesse päeva välja. See rahvuslik identiteet, mille vaba ja piiranguteta väljendamise võimalust udmurdid eestlaste puhul kadestavad, on laenatud-tõlgitud, leiutatud ja sulepeast välja imetud identiteet. See identiteet, mille väljendamist udmurtide juures alla surutakse, aga mis sellegipoolest edasi hingitseb ja udmurdi rahvale eksimatult äratuntava pitseri vajutab, on läbi aastasadade järjepidevalt elus hoitud, põline ja oma. Meie teame Lembitut üksnes võõra kirjamehe ülestähenduste järgi. Udmurtide juures on mälestus oma Lembitu-aegsetest ülikutest, näiteks Idnakarist, säilinud rahvasuus, teatakse näidata ka tema linnamäge. Ammugi siis mäletatakse 16. sajandi vabadusvõitluse kangelasi. Muidugi võib küsida, mida on udmurtidel selle järjepidevusega peale hakata, arvestades nende tänast olukorda. Kuid teiselt poolt võib ka küsida, mida on meil hakata peale oma vabadusega, olles enam-vähem jäägitult unustanud selle, kes me oleme ja kust tuleme.

Mida "poleks olnud"?

16. saj on tänapäevale ka mõnevõrra lähemal kui 13. sajand.

Aga oma riik on suurim, mis poliitilises mõttes ühele etnosele osaks võib saada. Soome-ugri rahvastest on see tänapäeval vaid ungarlastel, soomlastel ja eestlastel. Osakem näha sellegi väärtust!

Kuid mis kasu sestki enam -
kui noored häbenevad oma emakeelt rääkida?
See ongi viimane allakäigus samm, koos sellega lendavad kuradile ka kõik need muistsed asjad, mis eespool üles loetletud said...

Nagu ütlesin, mäletatakse ka Lembitu-aegseid (tegelikult mõnevõrra varasemaidki) kangelasi. Ühtlasi palun udmurtidelt vabandust oma vigase nimemälu pärast - Idnakariks kutsutaksegi just nimelt linnust, vastava üliku nimi on Idna. Mõlemad kuuluvad aega ligi 1000 aastat tagasi.
Oma riik on kahtlemata suur saavutus, mille alahindamisest olen kaugel. Tahtsin lihtsalt tähelepanu juhtida, et võrdlus eestlaste ja udmurtide vahel ajaloolises perspektiivis sisaldab rohkem nüansse kui ehk sageli arvatakse ja kaalukauss ei lange kaugeltki alati eestlaste "kasuks". Lõppkokkuvõttes on oma riigiga vähe peale hakata, kui selle riigi poole liikudes kaotatakse iseend.

Kui reede on end ära kaotanud, võib talle selles osas vaid kaasa tunda...
Minu austus ja lugupidamine neile kaugetele sugulasrahvastele, kes on suutnud, saatuse kiuste, veel oma muistset mälu tallel hoida. Aga nagu me näiteks liivlaste saatusestki teame, saabub lõpp väga järsku, kui ollakse saabunud viimase piiri lähedale. Ja selleks on tõdemus, et udmurdi noored häbenevad oma emakeelt. Kas emakeelt häbenev inimene suudab hinnata esivanemate vaimset pärandit? Kahtlen selles väga!
Mis aga mulle lausa vastu hakkas, oli reede jutu sisse peidetud mürgiampull: "Pikemas perspektiivis on aga udmurtidel võõrvallutajatega rohkem vedanud kui eestlastel." Näen selles armetut katset venemaad õigustada (ja samas ka eestlasi halvustada). Ei ole sina esimene, kes sellelt platvormilt oma kommentaare kirjutab - ju teil on siis selleks omad põhjused...

Mul ei tuleks pähegi õigustada Venemaad ega ühtegi teist sellesarnast imperialistlikku suurvõimu. Muidugi ei saa ma kellelgi keelata lugeda minu kommentaaridest välja just seda, mida tema mingid isiklikud eelhäälestused parasjagu tingivad. Lihtsalt objektiivne (paljudele kindlasti täiesti vastuvõetamatu) tõsiasi on see, et mitmetel meie idapoolsetel keelesugulasrahvastel on õnnestunud kuni 20. sajandini säilitada oma etnilis-kultuuriline omapära tunduvalt terviklikumalt kui eestlastel, isegi nii hästi, et see on mingil määral pidanud vastu ka varasemast järsult laastavamale nõukogude okupatsiooni hävitustööle. Ja seda tõsiasja ei kõiguta isegi vaieldamatu fakt, et 21. sajandi hakul ripubki nende rahvaste saatus juuksekarva otsas põhiliselt just "tänu" sellelesamale nõukogude sajandile ja sellest sajandist jäänud poliitilisele pärandile. Iseküsimus, mis on selle varasemast edasi kandunud järjepidevuse põhjus ja siin tulevad kõne alla kahtlemata väga mitmesugused asjaolud. Tsaari-Venemaa suurem leebus vallutatud rahvaste suhtes võrreldes läänepoolsete vallutajatega nende põhjuste hulka kindlasti ei kuulu. Ja üleüldse, miks peaks minu "mürgiampullis" nägema hinnangut üksnes Venemaa kohta, kui jutt käib võõrvallutajatest mitmuses.

Ma ei saa Sinust mõnes mõttes aru. Hambavarna märkusega olen nõus.

Mis aga puudutab eestlaste ajaloolist mälu, siis on tõsi, et see on katkenud. Meil ei ole 1000 aasta taha ulatuvaid mälestusi isegi mitte 19. sajandil üleskirjutatud rahvalauludes, kõnelemata elavast suulisest traditsioonist. Selles mõttes oleme "tsiviliseerimise" läbi kaotanud oma juured.

Samas on meil olemas tahe (ja teadmised) olla iseseisev rahvas ja ehitada oma riiki. Seda idapoolsetel soome-ugri rahvastel ei ole. Meilon selge rahvuslik enesetunnetus, mille osa on ka tahtmine mitte venestuda. Idapoolsetel soomeugrilastel seda valdavalt pole, on üksikud rahvuslikud eestseisjad ning meeleldi venestuv mass, kes peab ennast venemaalasteks.

Eesti mees võtab sõna teemal, mida ta ei valda.
Massoonide sümboolikas puudub risti kujutis.
http://et.wikipedia.org/wiki/Vabam%C3%BC...

to: hambavarn
"Kas emakeelt häbenev inimene suudab hinnata esivanemate vaimset pärandit? Kahtlen selles väga!"
Siit see rahva kadumine algab kõikjal.
Kui noored häbenevad oma emakeelt siis on lõpp väga ligidal.
Tulevikus võid vaid arhiividest leida ürikuid ja olla fanaatik mõne kadunud rahva kultuurist.
Venemaa aladel on paljudele rahvastele vaja veel kiiresti oma "laulvat revolutsiooni".