JELENA MINNIGARAJEVA: Kujudest Eestis ja Udmurdimaal

Oleme harjunud nendesse suhtuma kui vanematesse vendadesse, seepärast tuntakse ka huvi nende rahvaste tegemiste vastu. Ollakse rõõmsad saavutuste üle, kurvastatakse, kui tekivad erimeelsused nende riikide ja Venemaa vahel.

Kui aastapäevad tagasi puhkes skandaal pronkssõduri pärast, ei saanud udmurdid aru: kuidas saab häirida surnute rahu? Keda see mälestusmärk segab? Me suhtusime Eesti valitsuse poliitikasse negatiivselt, kuid samal ajal ei hakanud udmurdid eestlastest halvasti mõtlema.

Nende sündmuste ajal kohtasin udmurditari, kes elab juba mitmendat aastat Tallinnas. Tema sõnas, et eestlased tegid õigesti, see mälestusmärk oli tarvis teisaldada. Läksime peaaegu tülli. Kuidas nii, Suures Isamaasõjas hukkusid ka meie isad, kas pronkssõdur polegi siis mälestus hukkunutele?

Igaühel on oma tõde. Ma mõistan, et Nõukogude vägedesse suhtuti Eestis kui okupantidesse. Sõjas hukkus tohutu hulk eri rahvaste liikmeid. Arvan, et ei pea kogu aeg süüdlasi otsima.

Rahvuslik uhkus vaimustab

Ma ei kujuta ette, mis tunne oleks elada sellisel väikesel maal nagu Eesti. Tõenäoliselt on see üsnagi mugav, kõik on nagu peopesal. Jääb mulje, et Eesti – see on Tallinn. Kui õnnelik võib olla rahvas, kes elab sellises iidses, kuid samal ajal nüüdisaegses linnas!

Eestlased suhtuvad hoolivalt oma kultuuri ja ajalukku. See tekitab austust ja sellist suhtumist tuleks teilt ka õppida.

Mööda Tallinna jalutades hindan iga kord eesti ja udmurdi rahva saatuse erinevust. Oleme pärit ühest perest, kuid nii erinevad.

Meile teeb muret, et noored huvituvad aina vähem udmurdi keelest, enesehinnang on madal, siiani häbeneme rääkida emakeelt, vabariigi võimuorganites on väga vähe põlisrahva esindajaid. Seepärast kirjutame tihti oma lehes, et udmurdid kuuluvad suurde ja väga põnevasse soomeugri perre. Arvame, et see aitab kergitada rahva eneseteadvust.

Olen vaimustuses sellest, et eestlased saavad püstitada mälestusmärke ja kujusid oma rahvuslikele, müütilistele kangelastele. Udmurdid võivad sellest vaid unistada, et nende vabariigi pealinnas seisaksid udmurdi vägilaste kujud.

Udmurdimaa oli pikka aega suletud, sest seal toodeti ja toodetakse ka praegu relvi ja rakette. Pealinnas IĻevskis elab seni-ajani kuulus relvakonstruktor Mihhail Kalašnikov. Kuid meie sooviksime, et Udmurdimaad ei tuntaks ainult kui relvade valmistamise kohta.

Kuigi meid on vaid kaks korda vähem kui eestlasi, sai udmurdi keel ametlikuks keeleks vaid mõni aasta tagasi. Ei kujuta ette, et meie vabariigi president või valitsusjuht pöörduks rahva poole udmurdi keeles. Kuid kuidas küll seda tahaks!

Vene keelest tõlkinud Tanel Mazur

Jelena Minnigarajeva on suurima udmurdikeelse ajalehe Udmurt Dunne (Udmurdi Maailm) uudisteosakonna reporter, kes töötas Eesti Päevalehes sihtasutuse Fenno-Ugria toetusel stipendiaadina.