Jelena Melnikova-Grigorjeva ja Anna Oršanskaja: Venelased ja Eesti

Siin on meie kodumaa – selle sõna kõige väärikamas tähenduses – ning meie kodu. Me ei pääse siit kuskile, sest meil lihtsalt pole kuhugi minna. Kolimine mis tahes teise riiki on meie jaoks emigreerumine. Jah, Eesti ei ole “meie maa”, kuid ta on “ka meie maa”. Me oleme Eesti patrioodid.

Meie keel on vene keel, kuid see ei ole sama “suure naabri” keelega. Lihtsalt seetõttu, et nemad räägivad selles keeles meie vaatenurgast täiesti jubedaid asju. Tavapäraselt aetakse nii Eestis kui ka Venemaal segamini eestivenelased ja venemaalased. Me kuuleme kahelt poolt korraga: “Kui teid siin kiusatakse ja teile siin ei meeldi, sõitke Venemaale!” Enamik eestivenelasi tunneks end seal võõrana. Me ei ole venemaalased. Me oleme teistsugused – eestivenelased.

Seepärast on naljakas ja kurb, kui meid nimetatakse “viiendaks kolonniks”. “N Liidu restauratsiooni” soovime me sama vähe kui kes tahes eestlastest. Paljud meist põgenesid Eestisse Nõukogude rezˇiimi eest: siia sai tulla ning siin oli vabam. Paljud vanemad venelased toetasid Eesti eraldumist N Liidust. Vaadake kas või – kui see statistika on säilinud –, kui paljud venelased said kodakondsuse Eesti Kongressi valimistel osalemise eest. Kui teile hakatakse selgitama, et “korratused Tallinnas on provotseerinud Moskva” või “Vene-meelsed tegelased”, siis ärge uskuge. Kogu pronkssõduri lool ei ole Venemaaga vähimatki seost – nii väga kui tema ja meie valitsus seda ka ei sooviks.

Venelased ja sõda

Me oleksime

ammu pidanud selgitama: enamikule venelastele tähendab Teine maailmasõda, täpsemalt periood, mida meie nimetame Suureks Isamaasõjaks, isiklikku ajalugu ja tragöödiat. Me oleme kasvanud fasˇismi üle saavutatud võidu idee najal. Uhkus selle võidu üle on rahvusliku uhkuse alus, osa vene identiteedist. See ei tähenda, et me kiidaksime heaks stalinliku rezˇiimi kuriteod, laagrid, küüditamised ja Eesti linnade pommitamise. Me lihtsalt eristame neid asju. See, mida saatis korda – sh omaenda rahvaga – totalitaarne rezˇiim, on üks asi, kuid Stalingradi lahing, Kurski kaar, Nõukogude sõdurite kangelasteod ja punalipp Riigipäevahoone katusel hoopis teine asi. Ja see teine on meile püha.

Kuidas see saab nii olla? Väga lihtsalt. Kui ma kuulen, et on püstitatud mälestusmärk eestlastele, kes võitlesid Waffen-SS-i ridades N Liidu vastu, siis ma mõistan, et see ei ole mälestusmärk neile inimestele, kes põletasid Valgevenes elusalt minu vanaisa pere. Kas tõesti on eestlastel nii raske mõista, et tuues lilli pronkssõdurile ei too ma lilli neile inimestele, kes siin marodööritsesid, tegid puhastusi ja korraldasid küüditamisi.

Ilmselt me ei mõistnud üksteist. Eestlastele on pronkssõdur okupatsiooni sümbol – negatiivne märk. Eestlased tegid sinna lilli viivaid venelasi vaadates järelduse, et venelastele on okupatsiooni sümbol positiivne märk. Kuid see ei ole meie jaoks sugugi okupatsiooni sümbol, ta ei ole sellega kuidagi seotud. See on meie jaoks mälestusmärk tundmatule sõdurile ehk kõigile sõduritele, kes sõjas langesid. Ja sugugi mitte ilmtingimata Eesti pinnal. Langenud sõdurite mälestus, kordame, on meile püha.

Mis juhtus Tõnismäel?

See ei ole tõsi, et me saame infot Eesti elu kohta Vene telekanalitest ja elame teises infoväljas. Vene kanalitest vaatame me filme ja meelelahutust. Aga infot saame kohalikest lehtedest ja internetist. Teinekord sellest piisab.

Enamiku venelaste arvates provotseeris Tallinna rahutused üks inimene. See ei olnud Vladimir Putin, see oli peaminister Andrus Ansip.  Nagu kirjutab ajaleht Molodjozˇ Estonii, teatas Ansip 23. aprillil riigikogu avatud uste päeval esinedes “rahuloluga, et matusepaik pärineb 1944. aasta septembrist. Esmalt rääkis Ansip metsikust joomingust, mis toimus Nõukogude väeosades pärast Tallinna äravõtmist ning mille tagajärjel jäid purjus sõdurid omaenda tanki alla ja maeti Tõnismäele. Teine variant – purjus oli tankist, kes ajas alla omad. Kolmas – Tõnismäele on maetud mahalastud marodöörid. Neljas – sinna on maetud neil päevil lähimates hospidalides surnud patsiendid. Iga varianti tervitas auditoorium homeerilise naeruga”.

Mõnitus peaministrilt

Me ei kirjutanud ilmaasjata eespool nii palju venelaste suhtumisest sõtta. Seda selleks, et mõista, miks väga paljudele venelastele mõjusid peaministri sõnad kui näkku sülitamine. Isegi neile, kes seni olid suhtunud mälestusmärgi teisaldamisse rahulikult. Meie jaoks oli see, mida lubas endale peaminister, pühaduseteotus ja langenute mälestuse mõnitamine. Kusjuures võõraste langenute mälestuse mõnitamine. Kogu Eesti iseseisvusaja vältel ei ole tehtud rahvustevahelise vaenu õhutamiseks midagi rohkemat ega mõjusamat.

Peaministri sõnades ja tegudes kõlab teise kultuuri mittenägemine ja mittekuulmine. Eestis, kus sündis Tartu-Moskva semiootikakoolkond, ei tohiks sellist pimedust meie arvates olla. Kultuuridevaheline suhtlus on, nagu on näidanud Juri Lotman, asümmeetriline dialoog, s.t dialoog põhimõtteliselt erinevate partnerite vahel. Selles erinevuses peitubki igasuguse suhtluse tulemuslikkus. Selleks et dialoog saaks teoks, peab alustuseks austama teist poolt kui “teist poolt”. Arvestama, et teisel poolel on oma väärtustesüsteem, oma ajalugu, oma ettekujutus õiglusest ja tõest. Ja mis kõige tähtsam – peab austama teise keelt.

Me loodame, et Ansip ei solvanud Eestimaa venekeelseid elanikke sihilikult. Kuid see teda ei õigusta. Inimene, kes ei mõista ega huvitu ligi kolmandiku riigi elanike tunnetest, ei saa olla demokraatliku riigi peaminister. Seepärast nõuavadki venelased Ansipi tagasiastumist. Samuti ka tema valitsuse tagasiastumist. Vastasel juhul “vene mässu” lugu mitte ei lõpe, vaid alles algab.

Meenutagem, millest korratused alguse said. Töid pronkssõduri juures alustati ootamatult, ilma täpset kuupäeva teada andmata, pealegi veel keset ööd. 26. aprillil ärgates saime teada, et mälestusmärk on aiaga piiratud ja selle juurde ei pääse. Loomulikult läksid inimesed sellega hüvasti jätma. Keegi ei kutsunud neid selleks üles ega organiseerinud. Ei Venemaa ega Öine Vahtkond. Nad ei oleks seda lihtsalt jõudnud. Igaüks tuli sinna omal käel, südame sunnil. Millega kõik lõppes, on teada. See aga, et igasugune massi laiali-

ajamine lõpeb alati klaaside sisselöömisega, on aksioom.

Vene vandaalid – kes nad on?

Noored venelased, kes 26. aprilli õhtul pronkssõduri juurde kogunesid, ei läinud sinna teda kaitsma. Sõdur oli vaid ajend. Nad läksid kaitsma oma rahvusliku uhkuse jäänuseid, mille nende riigi peaminister oli täis sülitanud, kaitsma oma õigust olla Eestis venelane, säilitada oma rahvuslik identiteet.

Kahjuks ei olnud neil oma tunnete väljendamiseks teist keelt kui katkiste akende ja röövitud kaupluste keel. Lisaks veel karjumine: “Rossija, Rossija!” Sama edukalt oleks nad võinud karjuda: “Šaibu! Šaibu!” Me ei õigusta mitte mingil juhul vandaale. Kuid me leiame, et osa süüst lasub neil, kes võtsid vene noortelt nende keele.

Linnas märatsenuid, kelle enamik olid noored ja väga noored, nimetati marodöörideks ja vandaalideks ning see on piisavalt täpne määratlus. Kuid kust need vandaalid ilmusid? Vandaale kasvatati 15 aastat, vähendades sellessamas vandaalide keeles saadavat haridust. Ning mis kõige tähtsam, kõrgharidust. Lihtsalt tekkis olukord, kus neid, kes suudavad rääkida vene keelt kultuurkeelena, ei saanud enam kusagilt juurde tulla ning alles jäid ja kasvasid suureks need, kes ei oska end väljendada mitte üheski keeles peale vandalismi keele.

Need, kes tõesti soovivad rahu ja korda oma riigis, peaksid mõtlema, kui reaalne on seda rahu tagada. Bürgerlik heaolu saavutatakse muu hulgas ka teistsuguse talumisega, talle rahuliku ja väärika eksistentsi tarbeks nisˇi loomisega. Sellega, et tal on millestki kinni hoida, teiste sõnadega – lastes teisel samuti väikekodanlaseks muutuda. Vastasel juhul ohustab see teistsugune pidevalt väikekodanlikku eluvoolu.

Tundub, et Eesti ühiskonnal on viimane aeg mõelda, milliseid venelasi tahetakse siin elamas näha: kas vaikivat harimata lumpenit, kelle ainsaks meelelahutuseks on korratused mis tahes põhjusel, või väärikaid partnereid, kes suudavad väljendada oma pretensioone, jäädes samal ajal seaduse piiresse. Selleks on eestivenelastele vaja oma keelt ja kultuuri, mis ei võrdu Venemaa omaga, kuid kõlab kokku eesti keele ja kultuuriga. See ei tähenda, et eesti keelt ei peaks õppima. Riigikeele oskamine on sedavõrd enesestmõistetav, et seda pole mõtet isegi arutada. Kuid eesti keelele ja kultuurile tuleb pinda valmistada emakeelse keele ja kultuuriga.

Ja seda ei saavutata, nagu on praktiseeritud, vene koolides vene keele ja kirjanduse tundide hulga vähendamisega. Inimene, kes ei valda oma emakeelt ega tunne oma kultuuri, ei suuda ära õppida ka ühtegi teist keelt ega võtta vastu võõrast kultuuri. See on sama, mis õpetada inimest, kes veel käia ei oska, rulluiskudega sõitma.

Oleme algusest peale rääkinud: “kokkuhoid” oma kultuuri arvelt ei anna tulemuseks teise kultuuriga inimest. Nüüdseks on need sõnad leidnud kahjuks praktilise tõestuse purustatud akende näol, selmet pidada dialoogi.