JEFFREY D. SACHS: Õppetunnid Põhjamaadest

Meil kuluks palju vähem aega majandusdebattidele, kui maailm jälgiks tähelepanelikumalt seda, millised majandusmudelid toimivad ja millised mitte. Pea kõikjal on vallandunud arutelu, kuidas kombineerida turujõude ja sotsiaalset turvalisust. Vasakpoolsed kutsuvad sotsiaalset kaitset laiendama; parempoolsete väitel õõnestaks see aga majanduskasvu ja suurendaks avaliku sektori võlgnevust.

Ent selleks, et taoline arutelu oleks edasiviiv, tasuks uurida Taani, Soome, Islandi, Hollandi, Norra ja Rootsi edukaid majandusi. Olgugi et üksikute riikide kogemusi ei saa otseselt teistesse piirkondadesse üle kanda, on Põhjamaad edukalt kombineerinud sotsiaalset heaolu kõrge sissetuleku, tugeva majanduskasvu ja makromajandusliku stabiilsusega. Nende avalik sektor toimib väga hästi. Kindlasti eksisteerivad Põhjamaade seas siiski teatud erinevused – kulutused sotsiaalsele heaolule on kõrgeimad Taanis, Hollandis, Norras ja Rootsis ning mõnevõrra madalamad Islandil ja Soomes. Kuid ometi – kui Ameerika Ühendriikides moodustavad maksud föderaalsel tasemel 20 protsenti rahvamajanduse kogutoodangust, siis Põhjamaades ulatub see näitaja üle 30%.

Eratervishoid on kallim

Kõrged maksud aitavad ülal pidada laiaulatuslikku tervishoiusüsteemi, haridust, pensione ja teisi sotsiaalseid teenuseid – ning selle kõige tulemuseks on madalam vaesuse määr ning suhteliselt väike sissetulekulõhe jõukamate ja vaesemate leibkondade vahel. Leibkonnad, kes USA-s kuuluvad 20 protsendi kõige vaesemate sekka, saavad vaid 5 protsenti elanike kogutulust – ning nende sissetulek on keskmisest neli korda väiksem. Seevastu Põhjamaades on 20 protsendi kõige vaesemate perede käsutuses 10 protsenti kogutulust ning nende sissetulek on riigi keskmisest poole madalam.

Ameerika konservatiivid väidavad, et suur avalik sektor kätkeb endas ebatõhususe ja juhtimisvigade, korruptsiooni ja kuritarvituste ohtu – ning et selleks vajalikud maksud vähendavad majanduse tõhusust. Kuid Põhjamaade kogemus kummutab kõik need väited.

Võtkem kõigepealt need väited, mis puudutavad ebatõhusust ja raiskamist. Valitsussektori finantseeritava tervisekindlustussüsteemi tulemusel on Põhjamaades kõrgem oodatav eluiga ja madalam vastsündinute suremus kui USA-s. Põhjamaades ulatub keskmine oodatav eluiga 80 aastani, sellal kui Ühendriikides – kus valitsus ei taga kõigile tervisekindlustust ning kus miljonid pered on liiga vaesed, et selle eest ise maksta – on see 78 aastat. Kummalisel kombel on USA tervishoiusüsteem just erasektoril tuginemise tõttu nii ebaefektiivne, et ameeriklased kulutavad tervishoiule 14% rahvamajanduse kogutoodangust, samal ajal kui Põhjamaade kodanikud vaid 11%, ent saavad selle eest vastu vähem.

Sarnaselt eelnevaga – olgugi et USA kulutab sotsiaalsele heaolule vähem kui Põhjamaad, on Ühendriikide eelarvepuudujäägi suhe rahvatulusse suurem. USA avalik sektor kulutab vähem, kuid ta kogub makse rohkem kui kulutab.

Niisamuti ei ole Põhjamaade kõrged maksud takistanud majandusarengut. Erinevalt USA-st, mis sõltub peamiselt tulumaksust, koguvad Põhjamaad maksuraha peamiselt käibemaksust, mis pakub suhteliselt head tulubaasi. Seejuures on käibemaksu puhul pettusevõimalused üsna piiratud ning selle maksu moonutav mõju majandusele on madal.

Huvi töötada ja säästa

Põhjamaade kogemus kummutab ka konservatiivide väite, justkui vähendaks tugev sotsiaalriik inimeste huvi töötada ja säästa. Rahvuslik säästumäär ületab Põhjamaades 20% rahvuslikust kogutulust, samal ajal kui Ühendriikides jääb see vaid 10% kanti.

Enamgi veel, Põhjamaade ja USA majanduskasv on olnud viimastel aastatel sarnane. USA keskmised sissetulekud on küll kõrgemad, kuid seda peamiselt põhjusel, et Põhjamaade inimeste töönädal on lühem. Igal juhul on aga Põhjamaade elanike sissetulek väga kõrge – ning Norras ületab tulu elaniku kohta USA sama näitaja.

Põhjamaade majandusedu saab seletada mitmete erinevate faktoritega. Maksubaas on lai ning suhteliselt vähemoonutav, ning inimeste ja ettevõtete motivatsiooni aitavad hoida avatud rahvusvaheline kaubandus, turujõud ning tööstuse kuulumine eraomandisse. Põhjamaad ei ole “sotsialistlikud” majandused, mis tugineksid riiklikul omandil ja planeerimisel, vaid “sotsiaalse heaolu” majandused, mis tuginevad eraomandil ja turgudel – ning avaliku sektori pakutaval sotsiaalsel kaitsel. On ka oluline, et Põhjamaad investeerivad palju kõrgharidusse, teadusesse ja tehnoloogiasse, mistõttu nad kuuluvad kõrgtehnoloogiliste tööstusmaade tippu.

Poole sajandi eest väitis vabaturu eestvõitlejast majandusteadlane Friedrich von Hayek, et suur avalik sektor võib ohustada demokraatiat, viies Euroopa riigid “pärisorjuse teele”. Ent laiaulatuslik sotsiaalriik on olnud Põhjamaadele edu, mitte aga kannatuste allikas – kusjuures avaliku sektori korruptsioon on seal väiksem ja valimisosalus madalam kui Ühendriikides. Transparency Internationali andmetel on Põhjamaade poliitiline süsteem maailmas kõige vähem korrumpeerunud (vähimkorrumpeerunud riikide eesotsas on Island ja Soome), samal ajal kui USA oma raske raha poliitikaga jääb nimekirjas tükk maad tahapoole.

Ent kas Põhjamaade edu saab ka mujal korrata? Nendel riikidel on väike rahvaarv, kerge ligipääs rahvusvahelisele kaubandusele, loodusvarad ja rahulikud naabrid. Kõige olulisem on, et nad on etniliselt homogeensed, mistõttu sotsiaalsed lõhed on kergemini ületatavad. Ent ometi tähendab see, et tugeva sotsiaalse heaolu säilitamise väljakutse Ühendriikide-sugustes etniliselt ja rassiliselt mitmekesistes ühiskondades ei ole mitte üksnes majanduslik, vaid ka vastastikust respekti ja kaasatust toetav ülesanne.