JAN KAUS: Kirjanike ja kirjanduse roll

Kirjanike liidu kirjale, mille põhiliseks ajendiks oli küsimus, kas sotsiaalkindlustuse süsteemis väärivad loomingulise töö tegijad teiste töötajatega võrdset kohtlemist, poogiti ajalehes külge teised rõhuasetused. Kiri koosnes neljast ettepanekust. Kordan: ettepanekust, mitte nõudmisest. Kõige olulisem neist ettepanekutest rõhutab, et kirjanikud (ja teised loojad) soovivad sotsiaalsüsteemis ebavõrdse kohtlemise lõpetamist, milleks on teinud ministeeriumidele ettepaneku läbirääkimisteks. Ja mu meelest pole päris õiglane, et enne läbirääkimiste algust viiakse meedias läbi avalik hukkamõist.    

Olgu siis kohe lisatud, et kirjanike liidu kirja eesmärgiks polnud kõikidele kirjanikele eluaegse mammona kokkukuhjamine (olgu ka lisatud, et ma ei pea ennast kindlasti kirjas mainitud „oluliseks” kirjanikuks). Isiklikult näen siin ikkagi põhimõttelist ja palju laiemat küsimust, kõnealune kiri on vaid lüli selle küsimuse ahelas. See küsimus kõlab Eesti riigile ja kõige lihtsamalt võiks seda sõnastada nii: kui oluline asi on riigile kirjandus? Selgus, et kultuuriministrile sugugi mitte, kuid küsimus on siiski laiem. Stipendiumid tähendavad selles valguses lihtsalt üht vahendit kirjanduse olulisuse kinnitamiseks, mitte eraldi eesmärki. Kuigi lugedes Postimehe juba pealkirjaga kallutatud loo kommentaare, nimetati vaenulikus õhkkonnas vähemalt oma kümmekond nime, kellele riik võiks stipendiumi eraldada. Kuid kordan: küsimus ei küsi ainult / eelkõige kirjanikest, vaid kirjandusest. Võib-olla oli selle kirja ridade vahele peidetud sügavam probleem, millest peaks õieti alustama või mille juurde tagasi minema: kas ja kuidas on eestikeelne kirjandus oma ühiskonnale oluline ja kasulik? Räägitakse kirja halvast ajastatusest (seoses majandusliku olukorraga) –, kuid kas ei ajendanud kirja kirjutama mingil moel ka tõsiasi, et riik tahab kokku tõmmata eesti keele ja kirjanduse tundide pealt?

Paremaks inimeseks saamine

Kuna ilmselgelt ei saa ma kirjanikuna olla antud küsimuses erapooletu, püüan näha kirjandust lugejana. Lugejana olen ühes täiesti kindel – kirjandus on mind päästnud. Ta on muutnud mind paremaks inimeseks, olnud eeskujuks. Ma ei arva kaugeltki, et olengi valmis hea ini­mene, aga on omajagu heas eesti keeles kirjutatud või heasse eesti keelde tõlgitud raamatuid, mis on mõjutanud minu maailmavaadet ja mu käitumist, avardanud horisonti, näidanud kätte uusi. Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri” avas mu ees aususe ja ustavuse salarajad, George Orwelli „1984” näitas mulle, kui jube asi on teise inimese alandamine – ja kui kerge on seda paraku teha. John Fowlesi „Maag” õpetas mulle tõsiasja, et vabadus pole vabadus ükskõik mida teha, vaid vabadus tajuda oma vabaduse piire. Dostojevski „Vennad Karamazovid” ja A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” õpetasid mulle, et inimestevaheline õigus on ehk olulisemgi kui tõe püüdmine inimeste kohal, et õigus ongi tõde. Boriss Pasternaki „Doktor Živago” näitas mulle kätte, et armastus peab olema tugevam kui surm. Mircea Eliade „Jaaniöö” on õhutanud noppima päeva, tundi, sekundit. Daniil Harms tõmbas kardina eest absurdil ja satiiril, sellel, et maailma saab ehitada või maha lammutada ühe lausega. Jaan Kross on vaikselt jutustanud, et ka hammasrataste vahel saab olla sirge seljaga. Oskar Luts jääbki õpetama, et lihtsus on kõige huvitavam ja raskem asi, seda nii elamises kui ka lugude jutustamisel. Ene Mihkelson seda, et meeles tuleb hoida ükskõik kui kibedat ajalugu ja minevikku. Juhan Viiding ja Doris Kareva seda, et (eesti) keel on taevasse ulatuv põhjatu kaev. Peeter Sauter seda, et ka kõige tillukesem pisiasi on oluline, elusolemise tekstuuri osa. Hasso Krull seda, et ka lühike luuletus võib kaevuda maailma juurte ja seemneteni. Ah, ma vaatan oma raamaturiiulit ja võiksingi jääda rääkima. Mul on olnud õnn lugeda Elias Treemani, Henno Rajandit, Aita Kurfeldti, Jüri Ojamaad, Riina Jesminit, Rein Salurit – eespool nimetatud teoste suurepäraseid eestindajaid.

Ma loodan, et rahulik ja vastaspoolt austav arutelu eestikeelse kirjanduse rollist ühiskonnas on võimalik. Ma ei arva, et kõik inimesed peaksid pidama kirjandust hädavajalikuks, mitte sugugi. Samal ajal pole mul midagi peale hakata nende väidetega, mille kohaselt on „eestikeelne kirjandus halb, sellepärast ma seda ei loegi”. Kuidas siis teatakse, kui ei loeta? Samuti tasub kaaluda, kas omamaiste romaanide vähesus ei tulene sellest, et pole võimalust nende loomisele keskenduda? Eesti tillukesel turul ei tähenda menuk automaatselt majanduslikku kindlustatust. Ei tasu unustada, et suur osa igapäevasest keelest on kirjameeste loodud – alustades piiblitõlkijatest, lõpetades Andrus Kivirähki ja Mart Juurega. Ja väita seda, et kirjanike liit on eksinud, seistes oma ala tegijate ja mis peamine, oma ala eest, asub ühtlasi lähedal veendumusele, et haritlaskond hakkab tasahilju muutuma Eestis üleliigseks.