Jalgpall on sõda

Värvid rullitakse laiali ja lahinguhüüded kõlavad. Aeg on käes: jalgpalli maailmameistrivõistlused algavad.

Hollandi meeskonna kunagine peatreener Rinus Michels, keda tunti ka hüüdnime Kindral all, on öelnud: „Jalgpall on sõda.” Kui hollandlased võitsid 1988. aastal sakslasi ja tulid Euroopa meistriks, tantsis Hollandi tänavatel rohkem inimesi kui pärast sõja lõppu 1945. aasta mais.

Ühel juhul, 1969. aastal, viis Hondurase ja Nicaragua jalgpallimatš päris sõjani. Nüüd tuntaksegi seda Jalgpallisõja nime all. Pinged kahe riigi vahel olid niigi teravad, kuid siis rünnati Hondurase jalgpallifänne ja mis veelgi hullem – solvati Hondurase hümni ja rüvetati rahvuslippu.

Jalgpallisõjad on siiski harvad (tegelikult ei meenugi mulle ühtegi teist juhtu), kuid arvamus, et rahvusvahelised spordivõistlused inspireerivad toredat ühtekuuluvustunnet, mida levitas juba tänapäeva olümpia-mängude rajaja parun de Coubertin, on romantiline fantaasia. Näiteks Briti jalgpallifännide vägivald peegeldab pigem omapärast sõjanostalgiat. Rahuaegne elu võib olla üsna igav ja Briti hiilguski on jäänud kaugesse minevikku. Jalgpall pakub või-malust kogeda lahinguelamusi, riskimata rohkemaga kui mõne murtud luuga.

Romantiline fantaasia

Isegi kui jalgpall ei vii päris sõjani, inspireerib see tugevaid primitiivseid ja kogukondlikke emotsioone, mis pärinevad ajast, kui sõjamehed katsid oma näo lahingumaalingutega ja tantsisid üles-alla hüpeldes sõjatantse, karjudes samal ajal nagu ahvid. Jalgpalli loomus julgustab sellist käitumist: kiirus ja kollektiivne agressioon.

Tennis ei tekita rahvuse pinnal sellist meeletust. Isegi mitte poks, välja arvatud mõnel väga harval juhul, nagu näiteks siis, kui Joe Louis (Pruun Pommitaja) võitis natside lemmikut Max Schmelingut. Lõppkokkuvõttes on tegu võitlusvormidega, kus vastamisi on kaks indiviidi, mitte kaks suguharu.

Arthur Koestleril oli õigus, kui ta ütles, et on olemas natsionalism ja on olemas jalgpallinatsionalismi ning et viimati nimetatut tajutakse sügavamalt. Koestler oli ise uhke Briti kodanik, aga sündinud Budapestis ja jäi kogu eluks Ungari jalgpallinatsionalistiks.

Sellele pakuvad tuge rahvusvaenlased, vanad haavad ja vana ülekohus, mis on vaja heaks teha. Ameeriklased, kes pole jalgpallis eriti tugevad ja kellel pole ka ajaloolist vihavaenu, ei suuda tunda sellist rõõmu nagu hollandlased võites jalgpallis sakslasi või korealased võites jaapanlasi.

Võimalik, et parim näide sellisest sportlikust natsionalismist ei pärinegi jalgpallist, vaid hoopiski 1969. aasta jäähoki maailmameistrivõitluste finaalist, kus Tšehhoslovakkia võitis Nõukogude Liitu. See juhtus kõigest aasta pärast seda, kui Nõukogude tankid olid sõitnud Praha tänavatele. Tšehhi mängijad suunasid oma hokikepid venelaste poole (imiteerides relvaga sihtimist) ja nende võit tõi kodumaal kaasa Nõukogude-vastased mässud.

Mida tahes de Coubertin ka ei lootnud, on selge, et kosmopolitism ja kultuuride vendlus on inimeste jaoks vähem loomulik kui toored suguharulikud emotsioonid. Selleks suguharuks võib olla klubi, klann või rahvas. Enne Teist maailmasõda oligi paljudel jalgpalliklubidel religioosne või etniline taust. Tottenham Hotspur Londonis oli juutide klubi, teine Londoni klubi Arsenal omakorda iiri klubi. Selline märgistus elab veel tänapäevalgi. Amsterdami Ajaxit sõimavad oponendid „juutide klubiks”. Ja Glasgow jalgpalliklubisid Celticut ja Rangersit eristab ikka religioosne taust. Celtic on katoliiklaste ja Rangers protestantide oma.

Kuid ühine religioon või rass pole peamine. Prantsuse jalgpallikangelastes seas, kes võitsid 1998. aasta maailmameistri-võistlused, oli nii aafrika kui ka araabia päritolu mehi, ja nad olid selle üle uhked. Enamik edukaid tänapäeva jalgpalliklubisid on kirevad nagu Benettoni reklaam, mängijaid ja treenereid tuleb planeedi igast nurgast, ometi ei paista see sugugi vähendavat kohalike jalgpallifännide toetust. Mõnes riigis on jalgpall ainus, mis seob muidu eraldatud inimesi – sunniite ja šiiite Iraagis, muslimeid ja kristlasi Sudaanis.

Muidugi, enamik õigesti mõtlevaid inimesi on nagu de Coubertin. Kogukondlikud emotsioonid tekitavad piinlikkust ja on isegi ohtlikud, kui lasta neil vabalt vohada. Pärast Teist maailmasõda oli natsionalistlike tunnete väljendamine Euroopas ja eriti Saksamaal põhimõtteliselt tabu all (mõistetavatel põhjustel). Meist kõigist pidid saama head eurooplased ja natsionalism jäi rassistidele. Ent Koestleril oli õigus, neid tundeid pole võimalik lihtsalt purustada. Need pidid leidma mingi väljendusvormi ja jalgpall andis selle võimaluse.

Ei maksa hukka mõista

Jalgpallistaadionidest kujunesid omalaadsed reservaadid, kus kogukondlikele emotsioonidele ja isegi rassistlikule vaenulikkusele seatud tabud võisid lõdveneda, kuid ainult teatud piirini. Kui Ajaxi poolehoidjate juutideks sõimamine moondus tegelikuks vägivallaks, mida vahel saatis rahvamassi kollektiivne sisin, imiteerimaks gaasi susinat, astus linnavõim vahele. Mõni matš tuli pidada nii, et rivaalide toetajad ei pääsenud staadionile.

Sugugi mitte kõik jalgpallimängud ei ole tulvil negatiivseid tundeid ja vägivalda. Selle aasta maailmameistrivõistlused võivad saada vennastumise ja rahu festivaliks. Vähesed hoolivad isegi sellest, kas Saksamaa võidab või mitte.

Tõsiasi, et sport päästab valla primitiivsed emotsioonid, ei anna põhjust hukkamõistuks. Neid tundeid ei saa lihtsalt kõrvaldada, parem on lasta nad rituaalsesse väljendusvormi. Nagu näiteks surmahirm, vägivald ja allakäik leiavad väljendust ka religioonis ja härjavõitluses. Kuigi mõni jalgpallimatš on provotseerinud vägivalda ja ühel juhul isegi sõja, võib see mäng siiski teenida positiivset eesmärki ja ohjeldada meie metsikuid impulsse, suunates need ainult sporti.

Niisiis, võistlus alaku ja parim võitku. Selleks on muidugi Holland, minu sünnimaa.

© Project Syndicate, 2010