JAANUS ROOBA: Kas me ikka soovime hoolivat Eestit?

Euroopa Liidus on sotsiaalne ebavõrdsus Eestist suurem vaid Portugalis.

Reaalsuses väljendub see eriti drastilisel moel sotsiaalvaldkonnas. Näiteks töötavad sotsiaalhoolekandeasutustes valdavalt eakad inimesed, sest väga väike palk ei innusta noori sellesse valdkonda suunduma. Nii on sotsiaalerialal õppinud noorel inimesel mõistlik suunduda hoopis välismaale, kus selle valdkonna spetsialistile makstakse ka väärilist palka. Eesti jaoks tähendab see aga seda, et kui noori spetsialiste peale ei tule, kannatab ka meie sotsiaalvaldkonna areng.

Võtsin mõned aastad tagasi osa ühest koolitusest Eesti hoolekandeasutuste juhtivatele töötajatele, mille korraldas Eesti-Hollandi heategevusfondi Päikeselill juhataja Piet Boerefijn koos spetsialistidega Hollandist. Üle poole esimesest koolituspäevast räägiti, kuidas mõista erivajaduste kontekstis filosoofiliselt vabadust, võrdsust ja solidaarsust ning milline on olemuslikult intellektipuudega inimene – millised on tema eriomadused ja -vajadused. Koolitusest osavõtjad, oma ametis justkui kogenud inimesed, sh mina ise, arutasid omavahel, miks nad küll räägivad sellist juttu, mis juba teada on. Mõni koolitatav tundis ennast isegi alavääristatuna. Alles teisel päeval, kui hakati kõnelema sellest, mida peab reaalselt ette võtma selle heaks, et need erivajadused oleksid tõesti rahuldatud, taipasin ma, milleks “kulutati” nii palju aega olemuslikele küsimustele. Sain aru elementaarsest tõsiasjast, et inimese mõistmise poole püüeldes on vaja kõigepealt õppida tundma tema olemuslikku eri-pära.

Remont ei muuda suhtumist

Algul me seda aga ei taibanud ja paljud antud sfääris tegutsevad inimesed ei mõista seda siiani, rääkimata ametnikest ministeeriumides, kes erivajadustega inimeste jaoks reaalselt “raha liigutavad”. Mida võiks näiteks järeldada seigast, et  erivajadustega inimeste eest hoolt kandva asutuse juhtiv töötaja lausub raske puudega inimeste vajaduste rahuldamise kohta, et kauss ette ja mähkmed alla, muud ei olegi vaja?! Selles viimases lauses väljendub  kujukalt (pehmelt öeldes) alavääristav suhtumine erivajadustega inimestesse.  

Mis on kirjeldatud suhtumise tulemus reaalsuses? Näiteks enamikus arenenud Euroopa riikidest  puuduvad sellised hoolekandeasutused nagu Eestis. Nimelt peavad meil vaimuhaiged, dementsed vanurid,  vaimupuudega inimesed ja tihti ka sõltuvusprobleemide või psüü-hikahäiretega inimesed pead-jalad koos ühe katuse all elama. Kõik nimetatud grupid vajavad olemuslikult erinevat kohtlemist, ravi ja hooldust. Kui seda ei ole aga tagatud, siis on üpris loomulik, et sellist asutust peetakse halvustavalt hullumajaks, sest ühiseid ruume peavad jagama inimesed, kellel on täiesti erinevad vajadused ja võimed. Kui vajadused jäävad rahuldamata ja võimed realiseerimata, võib ka täiesti normaalne inimene lihtsalt hulluks minna. Enamasti puudub nende asutuste hooldustöötajatel vastav koolitus, sest kõik erivaldkonnad vajavad erikoolitust, mis algab inimeste erivajaduste mõistmisest, mida ka hollandlased üritasid meile selgeks teha. Kahjuks ei saa me puuduliku mõistmise  korral nõuda asjade kiiret muutumist. Ainult ehitusinvesteeringud siin ei aita. Uus katus ja uued aknad ei muuda suhtumist.

Aeg sisemisteks muutusteks

Õnneks on Eestis asutusi, mis on näiteks Hollandi spetsialistide hinnangul arenenud õiges suunas, kus ka tegudes peetakse iga inimest väärtuseks. Selliseid asutusi on Eestis veel suhteliselt vähe ning kui üldine sotsiaalpoliitika ei hakka senisest kiiremini arenema, võivad ka need head initsiatiivi kandvad kohad välja surra. Kaua jõuavad inimesed miinimumpalga eest, sotsiaalse kindlustundeta ja juhuslike sponsorite toel töötada?

Väliselt oleme saavutanud Euroopa Liitu ja NATO-sse kuulumise. Nüüd on aeg sisemisteks muutusteks. Kas me tahame areneda tõeliseks heaoluriigiks, kus igast inimesest ka tegudes hoolitakse?

Viimast on pannud meile südamele ka uus president Toomas Hendrik Ilves, kes oma avakõne lõpus riigikogu ees küsis, millise Eesti me tahame oma lastele pärandada: “Kas sellise Eesti, kes hoolib teistest, olgu selleks teiseks mõni Euroopa Liidu uus naaberriik või su isiklik naabrimees? Või hoopis sellise Eesti, kus me iseenda kõrval ligimest ei märka? Kas me heidame oma kaaskodanikele ette minevikku või otsime ühiselt uusi lahendusi? Kas me irdume riigist või võidame armastuse ja hoolivusega, et meile kõigile oleks me isamaa me õnn ja rõõm?”

Varem samal teemal:

Piet Boerefijn “Majanduslik eufooria, sotsiaalne depressioon” (EPL 6.10)