JAAN SOOTAK: Abort ja enesemääramine

Te­ge­li­kult al­gas õigu­se ja mo­raa­li la­hu­ta­mi­ne küll ju­ba Im­ma­nuel Kan­tist ja An­selm Feuer­bac­hist, kuid sel­le sõja vii­ma­ne tõsi­ne la­hing toi­mus al­les hil­ju­ti.

Jutt on sek­suaal­ku­ri­te­gu­de mo­raa­lis­t lahutamisest, mi­da võib ni­me­ta­da ka soo­neut­raal­se ka­ris­tusõigu­se ku­ju­ne­mi­seks.

Ees­tis­se jõudis soo­neut­raal­ne ka­ris­tusõigus al­les mõne aas­ta eest, kui hak­kas keh­ti­ma uus ka­ris­tus­sea­dus­tik. Kui ku­ni aas­ta­ni 2002 keh­ti­nud sea­dus­te jär­gi oli näi­teks vä­gis­ta­mi­ne võima­lik ai­nult me­he poolt ja nai­se vas­tu, siis nüüd on võima­li­kud kõik va­rian­did: kom­bi­nat­sioo­nid nai­ne–mees, mees–nai­ne, nai­ne–nai­ne ja mees–mees.

Kas või koh­tup­rak­ti­kat jäl­gi­des on sel­gelt nä­ha, et sek­suaal­ne ele­ment sek­suaal­ku­ri­te­gu­de kä­sit­le­mi­sel jät­kab taan­du­mist. Ilm­selt po­le pal­ju ae­ga jää­nud sel­le­ni, mil õigus­li­kult kaob va­he, mil­lis­tel mo­tii­vi­del (oma­ka­su­lis­tel, sek­suaal­se­tel vms) mõni vä­gi­val­la­te­gu toi­me pan­nak­se. Fe­mi­nist­li­ku aru­saa­ma jär­gi ei ole sek­suaal­ku­ri­te­gu ole­mus­li­kult mit­te sek­suaal­ne, vaid va­lit­se­mis- ja al­lu­ta­mis­su­he. Li­gi­me­se pak­su ra­ha­kot­ti ihal­dav röö­vel al­lu­tab ohv­ri oma va­ra­lis­te­le hu­vi­de­le, vä­gis­ta­ja alan­dab part­ne­rit tei­sel vii­sil. Eesmärk pühit­seb va­hen­di, kuid va­hen­dit ei ole mõtet üle täht­sus­ta­da.

„Sinule saadan ma valu”

Sel­le ar­tik­li tee­maks on aga abor­diõigus. Ja kär­si­tu lu­ge­ja võib ju­ba kul­me ker­gi­ta­da: miks rää­gin nii pi­kalt ka­ris­tusõigu­sest? Kuid ka­ris­tusõigus on siin­ko­hal too­dud liht­salt näi­te­ks. Abor­diõigu­se areng pa­kub il­me­ka näi­te sel­lest, kui­das üks hu­vi – va­ba­dus ja ene­semää­ra­mi­ne – on en­da­le muu­de väär­tus­te va­helt teed murd­nud ning saa­nud mää­ra­vaks ko­gu prob­lee­mi la­hen­da­mi­sel.

Abort ehk emai­hus ole­va loo­te hä­vi­ta­mi­ne on tea­da ju­ba iid­se­test ae­ga­dest – na­gu ka sel­le õigus­lik re­gu­lat­sioon ja vas­ta­vad põhjen­du­sed. Vii­ma­sed, tõsi küll, on ol­nud vä­ga eri­ne­vad. Näi­teks roo­ma õigus nä­gi me­he loa­ta teh­ta­vas abor­dis me­he hu­vi­de kah­jus­ta­mist, sest nii võeti te­malt sea­dus­lik õigus jä­rel­kas­vu­le. Kes­kaeg­ne krist­lu­sest mõju­ta­tud õigus pi­das aga abor­ti rän­gaks ja sur­ma­ga ka­ris­ta­ta­vaks teoks, sest loo­de on ini­me­lu kand­ja ja sündi­mi­ne ehk sot­siaal­se süstee­mi­ga ühi­ne­mi­ne ei an­na tal­le enam min­git uut kva­li­tee­ti. Ka­noo­ni­li­se õigu­se abor­di­keeld põhi­neb paavst Six­tus V 1588. aas­ta bul­lal, mil­le ko­ha­selt abort ri­kub käs­ku „Si­nu­le ma saa­dan vä­ga pal­ju va­lu, kui sa käi­ma peal oled: sa pead va­lu­ga lap­si il­ma­le too­ma” (1 Mo 3:16). Ka­noo­ni­li­se õigu­se Co­dex iu­ris ca­no­ni­ci ni­me­tab abor­ti tap­mi­seks ka tä­nap­äe­val.

20. sa­jand tõi sot­sia­list­li­kud ideed, ateis­mi, va­ba­du­se ja de­mok­raa­tia. Abor­diküsi­mu­ses hak­kas täie­lik keeld asen­du­ma ka­he va­rian­di – in­di­kat­sioo­ni- ja täh­ta­ja­va­rian­di­ga. Esi­me­ne jä­tab abor­di põhimõtte­li­selt kee­la­tuks ning lu­bab se­da üks­nes me­dit­sii­ni­lis­tel, sot­siaal­se­tel jm näi­dus­tus­tel ehk in­di­kat­sioo­ni­del. Tei­ne jä­tab abor­di ku­ni 12. ra­se­dusnä­da­la­ni nai­se­le ot­sus­ta­mi­seks va­baks. Nai­se­le tä­hen­dab tei­ne va­riant ene­semää­ra­misõigust, loo­te­le võib see tä­hen­da­da sur­ma. Krist­li­kust maail­ma­vaa­test pä­ri­nev ja õigu­ses kin­nis­tunud veen­du­mus, et loo­de on ini­me­ne, ehk­ki veel sündi­ma­ta ini­me­ne, jät­tis loo­te küll Ju­ma­la kait­se al­la, kuid nai­ne võit­les en­da­le väl­ja il­ma­li­ku va­ba­du­se loo­de tap­pa.

Ideo­loo­gia „mi­nu kõht kuu­lub mul­le!” ei ei­ta küll loo­det kui õigushüve, kuid an­nab kind­la ee­lis­tu­se nai­se ene­semää­ra­misõigu­se­le. Mit­te kel­lel­gi pea­le ra­se­da en­da ei ole õigust ot­sus­ta­da loo­te saa­tu­se üle. Se­da ar­va­must esin­da­vad naisõigus­la­sed väi­da­vad end võit­le­vat teo­loo­gi­li­selt põhjen­da­tud ja riik­li­kult sankt­sio­nee­ri­tud sünni­ta­mis­sun­ni vas­tu. Last pee­tak­se nai­se or­ga­nis­mi la­hu­ta­ma­tuks osaks, mis põhi­neb vaiel­da­ma­tul füsio­loo­gi­li­sel tõsias­jal, et vä­he­malt va­ra­ja­ses aren­gus­taa­diu­mis olev loo­de on vä­ga ti­he­dalt seo­tud ema or­ga­nis­mi­ga. Ka ju­hi­tak­se tä­he­le­pa­nu nai­se tu­ge­va­le ne­ga­tiiv­se­le psüühi­li­se­le koor­ma­tu­se­le olu­kor­ras, kus ra­se­du­se jät­ku­mi­ne ja sünni­tus on tal­le pea­le sun­ni­tud. On sel­ge, et sel­li­ne sei­sund võib ne­ga­tiiv­selt mõju­da ka lap­se­le.

Rahaga ei mõjuta

Kui käe­so­le­va­test ri­da­dest pais­tab­ki väl­ja au­to­ri ee­lis­tus, ei ta­haks ma ha­ka­ta põhja­li­ku­malt veen­ma lu­ge­jat ühe maail­ma­vaa­te ee­lis­tes. Maail­ma­vaa­tes on üld­se ras­ke, kui mit­te võima­tu ke­da­gi veen­da. Ka on rong liht­salt ju­ba läi­nud ning vä­he­malt õhtu­mai­ses kul­tuu­ri­ruu­mis on abor­di­re­gu­lat­sioo­ni täh­ta­ja­va­riant laialt le­vi­nud.

Ees­tis­ki jää­di pä­rast i­se­seis­vu­se taastamist Nõuko­gu­de ajast pä­rit täh­ta­ja­va­rian­di juur­de, il­ma et la­hen­du­se en­da si­su­li­si külgi oleks põhja­li­kult aru­ta­tud. Kui põhis­tus­te hul­gast jät­ta väl­ja omaaeg­ne pro­let­kult­lik re­too­ri­ka (V. Le­nin nä­gi abor­di­kee­lus neo­mal­tus­lik­ku „sündi­mu­se vä­hen­da­mi­se kui ka­pi­ta­list­li­ku eksp­lua­tee­ri­mi­se poolt te­ki­ta­tud hä­da­de ker­gen­da­mi­se va­hen­di­t” ning abor­di võima­lik­ku kah­ju­lik­ku mõju nai­se ter­vi­se­le tu­li vä­hen­da­da „sot­sia­list­li­ku kor­ra tu­gev­da­mi­se teel ja abor­di­vas­ta­se pro­pa­gan­da­ga”), siis jää­vad kõik muud täh­ta­ja­va­rian­ti põh-jen­da­vad ar­gu­men­did ka meil keh­ti­ma.

On aga hoo­pis isea­si, kus mil­lis­te ar­gu­men­ti­de­ga väl­ja tul­la. Na­tu­ke nal­ja­kas on lu­ge­da prae­gu käi­vas abor­di­dis­kus­sioo­nis abor­di ra­has­ta­mist pool­da­vaid või ta­ga­si lükka­vaid sei­su­koh­ti, mi­da põhjen­da­tak­se ülal­too­dud maail­ma­vaa­te­lis­te ar­gu­men­ti­de­ga. Kui ik­ka lei­tak­se, et abort on loo­te tap­mi­ne ja se­da tu­leks lu­ba­da üks­nes kind­la­tel näi­dus­tus­tel, siis ei saa kui­da­gi võidel­da abor­di vas­tu nai­se ra­ha­ko­ti pih­ta lüües. Ka kümne­tes­se tu­han­de­tes­se ula­tuv abor­di­ta­su ei pa­neks loo­det kõhuo­saks pi­da­vat naist mõtle­ma ini­me­lu puu­tu­ma­tu­se pea­le. Ning vas­tu­pi­di, täh­ta­ja­va­rian­di pii­res ar­gu­men­tee­riv abor­di­pool­da­ja mõtleb loo­mu­li­kult sel­le­le, et kui abort on ju­ba kord lu­ba­tud, siis peab riik hoo­lit­se­ma ka sel­le õigu­se rea­li­see­ri­mi­se eest.

Põran­daa­lu­se abor­di­te­gi­ja­ga ei ole mõtet abor­di­vas­tast kol­li­ta­da, küll aga võib se­da laa­di me­dit­sii­ni­tee­nus osu­tu­da kut­su­vaks vä­he­se sis­se­tu­le­ku­ga nai­se­le, kes loo­det tap­ma min­nes ei tee mi­da­gi muud, kui rea­li­see­rib rii­gi pa­ku­tud õigu­se.

Ees­ti on va­li­nud nen­de rii­ki­de tee, kus loo­te elu al­lu­ta­tak­se nai­se hu­vi­de­le. Ja kui loo­det sur­ma eest ei kaits­ta, po­le mõtet ra­ha lu­ge­des teh­tut ka­het­se­da või pan­na ini­me­si meelt muut­ma.