JAAN KALLAS: Võtame nad põlvele, saame Põhjamaaks

Viikingid ei lahkunud ringist enne, kui iga hooleta jäänud laps oli pandud kellegi põlvele istuma. See teadmine – juhtugu minuga mis iganes, minu lapsed istuvad ikka kellegi põlve peal – tegi viikingid kartmatuks. Nad võisid minna julgelt võitlusse, sest kogukond päästis alati oma abivajajad. Kui me tahame, et edaspidi oleks ka eestlased julged, peab meil olema samasugusel viisil tagatud seesmine turvatunne.

Abivajajaist hoolimine ja tähelepanu erivajadustega inimestele on põhjamaine väärtus – aususe ja lubadustest kinnipidamise kõrval. Erivajadustega inimeste valdkond on Eestile andnud palju kontakte Põhjamaadega ja tegelikult on see üks olulisi suundi, mille kaudu me selle piirkonnaga lõimume. Mida vajavad Eesti abivajajad, keda nimetatakse erivajadustega inimesteks? Minu jaoks on nad erilised inimesed, sest nende maailmataju ja olek on selles maailmas eriline. Tarvis on, et Eesti ühiskond võtaks nad oma põlvele. 

Suletud nelja seina vahele

Ennekõike on vaja, et terve nende elukaar oleks tegevusega kaetud. Seni puudub terviklik poliitika, mis toetaks nende tegevust sünnist surmani. Ehkki erivajadustega inimeste toetamisega on haridussüsteemil veel probleeme, on koolid Tartu ülikooli eripedagoogika eriala toel varustatud kvalifitseeritud spetsialistidega, kes teevad heal tasemel tööd, mis on jäänud laiemal üldsusel küll suures osas märkamata.

Haridussüsteem on vaatamata oma puudustele ometi jõudnud mõnevõrra kaugemale kui sotsiaalsüsteem, rääkimata majandussüsteemist. Kui haridussüsteem juba arvestab erivajadustega inimeste erilisi vajadusi, siis näiteks kohalikud omavalitsused ei võta neid linnu arendades veel arvesse. Kõige dramaatilisem on puuetega inimeste elukaare puhul see, et kui haridustee saab otsa, siis pole midagi, mis järgneks, kümmekond aastat pedagoogide tööd läheb raisku.

Kõige kurvem lahendus on jätta inimene lihtsalt koju. Sellisel juhul võtab perekond endale vastutuse, kuid erilisele inimesele tähendab see isolatsiooni harjumuspärasest keskkonnast. Selliseid peresid on Eestis praegu hinnanguliselt üle 2000, kus puuetega noor on jäänudki kodusesse isolatsiooni, sest muud varianti pole. Vähemalt üks pereliige peab seega ka tööturult lahkuma, sest erivajadustega inimene vajab hoolitsust. Ei kulu eriti palju aega, kui tema kodus püsimine muudab kogu senise töö nulliks. Mõelge ise, mis teist oleks saanud, kui oleksite istunud alates koolitee lõpust aastaid ainult kodus.

Koolikorraldusest tulenevalt on hariduslike erivajadustega laste haridus samasugusel tasemel, kuid sealt edasi vajaksime liikumist, et tase ühtlustuks ka hoolekandesüsteemis. Kvaliteetse tööga annab siin head eeskuju Astangu rehabilitatsioonikeskus, mis abistab väga erinevate kutseoskuste omandamisel. Seal pakutav mudel, mis võiks olla norm, on praegu kahjuks veel erand. Suurt lootust sisendab eelmise valitsuse otsus reorganiseerida kogu hoolekanne AS-i Hoolekandeteenused loomise teel. See kujutab endast jõulist sammu põhjamaise elukvaliteedi suunas.

Rakendades tööle

Põhjala ühiskonnast lahutab meid praegu veel võimetus erilisi inimesi rakendada. Miks ostavad rootslased Volvosid? Mitte ainult sellepärast, et need on Rootsi omad või et tegemist on turvalise ja vaikse sõiduriistaga. Rootslased teavad, et Volvo on inimlik ettevõte, kus seitse protsenti töökohtadest on täidetud puuetega inimestega. Selline müügiargument oleks Eestis mõeldamatu – “vigased teevad autosid”. Kuid Rootsis see toimib. Milline on puuetega inimeste tööhõive Eestis? Selver on neid üsna edukalt rakendanud. Sümpaatne on ka Alexela tanklates märgata pakkumist, et tanklatöötaja aitab invaliidist juhil autot tankida. Minust on saanud nende äriühingute truu klient tänu nende suhtumisele.

Kuid ega palju rohkem näiteid polegi. Millal hakkavad tööandjad rohkem rääkima erivajadustega inimeste tööturule kaasamisest? Kui soovime olla tõeline Põhjamaa, siis võiksime vaadata kaugemale bilansist ja odava tööjõu vajadusest.  

Ometi ei ole võimalik panna ettevõtjaid loobuma kasumiteenimise eesmärgist. Põhirolli puuetega inimeste tööle kaasamisel saavad kanda ikkagi valitsejad, kes peavad looma vajalikud tugisüsteemid, et tööandjate tegevus ei jääks vaid altruismiks. Kõik põhjala riigid mõistavad täielikult, et puuetega inimesi kaasavaid ettevõtteid ei saa karistada ja lasta nende konkurentsivõimel langetada. Seepärast luuakse iga töökoht riikliku raha toel, varustatakse ettevõte tugiisikutega ja hüvitatakse ettevõtjale ka saamata jäänud tulu.

Eesti kutseharidussüsteem on aastaid loonud erivajadustega õppuritele võimalusi ameti omandamiseks. Vastavad õppekavad, praktikakorraldus ja õppetöö on igati tänapäevased ja õppijakesksed. Paraku ei ole aga tööturu loidus ja alamotiveeritus lubanud nende õpilaste arvu riigi tellitud õppekohtadel kasvatada üle 154. Kasutamata võimalus!

Tegelikult teevad pea kõik puuetega inimesed neile võimetekohast tööd suure pühendumusega. Volvo tehases tutvustati meile erilisi inimesi, kes võivad 20 aastat valmistada ühesuguseid seibe ja iga kord ülimalt keskenduda. Tööst tekkiv tunne “kellelgi on mind vaja” hoiab sellist inimest püsti. Põlvamaal Maarja külas elavad töövõime ametlikult sajaprotsendiliselt kaotanud inimesed – ja ometi pole seal ühtegi kütjat, koristajat ega kokka ja külaelanikud ei vajagi neid. Nad teevad neid töid ise.

Ühiskondliku suhtumise muutmine sarnaneb küll ilma soojaks kütmisega, aga keegi peab olema see, kes süütab esimese halu. Nende eriliste inimeste heaks kümme aastat tagasi Maarja küla käivitamisega tegime me alguse. Tollal oli üks küla asutajate põhikirjalisi eesmärke aidata kaasa ka samalaadsete külade tekkele ja praegu näeme, et see juba juhtubki. Harjumaa Haraka küla loojad on jõudnud külaelu käivitamisel üsna kaugele ja seepärast on oluline, et riik annaks küllaldast tuge ka neile.

Aidata neil ja ka teistel uute külade arendajatel alustada oma tegevust kõrvuti AS-i Hoolekandeteenused arendamisega on võimas samm põhjamaise ühiskonna poole. Küll siis Jumal sedagi märkab ja appi tuleb. Ilma pressikonverentsidele kutsumata.