Jäämäge oodates
Õpetajad soovivad palgatõusu ja õigesti teevad. Lasteaiad ootavad pikisilmi rahastamise suurenemist ja jällegi pole neile midagi ette heita, kogu rahvas on nendega solidaarne. Arstid hoiatavad, et kui nende palk ja töötingimused ei parane, lasevad nad kõik viimseni välismaale jalga, sest seal on hea ja mõnus. Küllap see nii ongi, pole ju mingit õigustust sellele, et Eesti arst peab töötama kehvemates tingimustes kui Rootsi või Soome oma. Ta ei ole ometi lollim ega abitum. Ebaõiglus tuleb likvideerida.
Kunstiakadeemia ehitust pole ikka veel alustatud, aga loomulikult peab seda tegema – oleks ülimalt piinlik, kui riik siinkohal jänni jääks ja magus krunt mõnele kavalale kinnisvarahaile sülle libiseks. Ka Eesti Rahva Muuseum tuleb valmis teha, sest sedasi on lausa seaduses kirjas, ehkki Euroopas millegipärast ei usuta kusagil heinamaal asuva krundi turismipotentsiaali. Aga meie ei lase oma rahvuslikku uhkust jalge alla tallata ja teeme ikka.
Me peame ometi Euroopale järele jõudma! Elu peab minema paremaks, elu peab minema lõbusamaks.
Samal ajal kuuleme päevast päeva kõikvõimalike majandusanalüütikute ja finantsekspertide süngeid ennustusi, mis üksmeelselt kordavad: elu ei saa enam kuigi palju paremaks ja lõbusamaks minna. Vastupidi. Kriis süveneb. Hullemat aega pole Euroopas olnud pärast suurt sõda. Võlad kägistavad ja häid lahendusi pole. Ja võib-olla ei ole enam halbugi. Kukkumine tuleb nagunii – ja tuleb valus. Ilus elu on läbi, algab hall argipäev.
Kuidas sobitada see masendav tulevikupilt kokku inimeste loomuliku ootusega, et homne päev tuleks tänasest parem?
Nagu Titanic
Mingis mõttes tuletab praegune situatsioon meelde katastroofifilmide arenguid. Inimesed tulevad Titanicu pardale, naeravad ja naljatlevad ning on rõõmsas erutuses algavast laevareisist. Või siis kogunevad mõnda uhkesse majja Pompei linnas, söövad, joovad ja hüüavad tooste. Elagu! Sinu terviseks! Palju õnne! Pikka iga ja tugevat tervist! Nad teevad tulevikuplaane – noormees on otsustanud juba järgmisel päeval kaunist neidu kosida, rikas kiimakott on leidnud uue armukese, ametnik hellitab edutamislootusi, kehv pere unistab rikka sugulase surmast ja kopsakast pärandusest, kurjategija kavandab suurejoonelist vargust, mis peaks ta haljale oksale aitama. Ja samasugused kired pulbitsevad ka Titanicu pardal. Keegi armub, keegi reedab, keegi teatab, et pärast laevareisi lõppu unustab ta oma halvad harjumused ja temast saab uus inimene.
Aga meie, tagantjärele targad pealtvaatajad, teame, et kõik see on tegelikult tähtsusetu, sest jäämägi on juba ootel. Või et Vesuuvist tõuseb juba suitsu. Kohe-kohe algab midagi säärast, mis tühistab kõik senised plaanid ja unistused.
Muidugi, väike vahe on selles, et inimesed Titanicu pardal või Pompeis ei osanud oma tulevikku tõepoolest ette aimata. Meile ennustatakse pidevalt vaesust ja häda, jäämägi ja vulkaan on päevast päeva jututeemaks. Aga seni kuni pauk käes ei ole, üritatakse ebameeldivaid asju ikka üksnes intellektuaalselt huvitavaks hüpoteesiks pidada. Eks see ole muidugi hea, et optimism inimesi maha ei jäta. Ja eestlastele peaks omamoodi rõõmu tegema muidugi ka see, et eriti kõrget kukkumist ennustatakse just neile, kes meid siiamaani oma elujärje poolest edestasid. Päris magus on ju talumehel pikutada vaestemajas kõrvuti endise mõisnikuga ja parastada: noh, härrake, kuidas aganaleib maitseb? Näri-näri! Noh, Soome arst, kuidas käbarad käivad? Ah et raha on vähe? He-he-hee, jääb veelgi vähemaks!
