Jaak Valge: ka Eesti on jätnud oma võlgu maksmata

Jaak Valge, ajakirjanduses kohtab pealkirju, et üks või teine riik on sisuliselt pankrotis: Island läks pankrotti, Kreekat ähvardab pankrot. Mida see tähendab? Kas riik saab pankrotti minna?
Eks riigi pankrot üks kirjanduslik liialdus ole ja eks see väljend riigi puhul kajasta ka meie suhteliselt ärikeskset mõtteviisi. Kindlasti ei saa riikide puhul olla sellist pankrotti, nagu firmade puhul – et riik kuulutab end maksejõuetuks, pankrotihaldur tuleb ja müüb võlgade katteks ülejäänud vara maha ning see tassitakse laiali ja riik lõpetab eksistentsi. Mida maksejõuetus tähendab? Eks seda, et riik ei suuda täita oma sise- ja väliskohustusi. Kui käsitleda maksujõuetust laiemas mõttes, siis on maksejõuetus ka see, kui riik on „vesistanud” oma müntide väärismetallisisaldust. Või ka need juhtumid, kui võlgade tasumiseks on trükitud uut raha nii palju, et tekib hüperinflatsioon. Või devalveerimine juhul, kui varem on deklareeritud, et rahal on kindel kullasisaldus. Kõigil neil juhtudel murrab riik varem antud lubadusi.   
Mis maksejõuetuks muutumisele tavaliselt järgneb?
Kui on tegemist väliskohustustega, siis järgnevad tavaliselt läbirääkimised. Mitmel juhul on mängus ka täiesti õiglased ja objektiivsed põhjused, miks riigid pole maksta suutnud. Hulk Aafrika riike sai koloniaalajast kaasa võlad, mida neil olekski olnud võimatu ära maksta. Pärast Esimest maailmasõda väänati Versailles’ rahulepinguga kaotajatele kaela rängad võlad, mida nad üritasid maksta, võttes uusi laene. Millestki pidid nad lõpuks loobuma. Ja võlakohustustest – võlgu oldi lõppkokkuvõttes USA-le – loobuti siis kokkulepete või vaikivate kokkulepete tulemusel. 1931. aastal deklareeris nimelt suurem osa riike, kes olid Esimese maailmasõja aegadest võlgu, võitjariigid nende seas, et maksta ei suudeta. USA president Herbert Hoover pidigi välja kuulutama moratooriumi. Soome siiski jätkas erandina maksmist ja Ungari maksis tagantjärele. Kuna aga maksejõuetus oli nii massiline, siis ei arvagi majandusajaloolased neid tollal võlgade maksmisest keeldunud riike maksejõuetuse juhtumite hulka. Kui arvaks, siis peaks nende hulka kuuluma ka Eesti, kellel olid Vabadussõja-aegsed võlad, aga kes sarnaselt suurema osa Euroopa riikidega ei ennistanudki oma võlamakseid. Minu teada pole meil Ameerika Ühendriikidega ega ka brittidega mingit kokkulepet selle kohta, et meie Vabadussõja-aegsed võlad oleks Eestile kingitud. See on kuidagi ära unustatud.
Kui suur see summa võib veel olla, mis me Vabadussõja eest võlgu oleme?
Korra enne viimast kriisi, 2006. aastal ma seda kulla alusel arvutasin – dollar ja naelsterling olid vanasti ju ka kullastandardil –, et see oli umbes viis kuni seitse miljardit Eesti krooni. Aga 2006. aastal oli kuld umbes kolm korda odavam kui praegu. Teisalt peaks märkima, et ega need võlad nii Eesti kui ka teiste Euroopa riikide suhtes just väga õiglased polnud: USA oli oma varustust müünud väga kõrgete hindadega ja niikuinii röögatut kasu saanud, ameeriklased väljusid sõjast palju tugevamatena kui varem, suurem osa kullavarusid oli koondunud sinna.
Nii et maksejõuetus on olnud väga levinud?
Majandusajaloolased Carmen Reinhart ja Kenneth Rogoff on püüdnud defineerida ka nn maksejõuetusesüütuid riike, mis pole kunagi maksejõuetuseni jõudnud, vähemalt maksejõuetuseni kitsamas mõttes. Ega neid palju pole, kokku vaid kümmekond. Euroopast ongi need Belgia, Soome, Rootsi, Norra ja Taani.
Pankroti vältimine on põhjamaine tunnus?
Ka nii võib öelda.
Kas võib öelda, nagu oleks lõtv finantsdistsipliin Vahemere-äärsetele riikidele kuidagi eriti omane?
Küllap jah. Ütleme, et lõtv finantsdistsipliin on üldise muretuma hoiaku osa. Või riiklikult muretuma. Kui vaatame maksejõuetusi või suuri inflatsioone, siis on selge, et selle kandi päritolu rahvad – mõtleme kas või Ladina-Ameerikale või Itaaliale, Hispaaniale, Portugalile, Kreekale – on olnud problemaatilisemad. Ka nende poliitiline elu on olnud ebastabiilsem. Hoopis teine asi on see, kas see on hea või halb. Me oleme harjunud mõtlema, et kõik, mis ei sarnane meiega, on halb. Aga pigem näitab see, et rahapoliitika ühesugusesse sängi surumine, nagu euroalas soovitakse teha, lihtsalt ei toimi. Üks rahvas käitub teatud tingimustes teistmoodi kui teine. Et ühesugune rahapoliitika toimiks, peaksime standardiseerima ka mentaliteedi. Lisaks tekitab probleeme olukord, mil rahaline otsustus on pooleldi kandunud kusagile keskusesse, Euroopa Liidu institutsioonidesse, kohati mitte. Niimoodi on hajunud ka vastutada tahtmine. Kui sa tunned, et asi hakkab hunnikusse kiskuma, ja tead, et tagajärjed sõltuvad sinust endast, siis sa käitud teistmoodi kui juhul, kui sa vastutad oma ühiskonna ees, kuid lahendus tuleb mujalt, ühiskatlast. Kui kreeklastel oleks olnud oma raha ja nad oleksid järjest rohkem kulutanud kui teeninud, siis oleks tekkinud tugev inflatsioon, mis oleks neid sundinud rutem oma poliitikat korrigeerima, inflatsiooni vastu mässama. Aga suures pajas olles nad oma poliitika ummikut ei tajunud ja võib-olla ei tahtnudki tajuda. Inflatsioone on selles kultuuris – pean ka Ladina-Ameerikat silmas – olnud mitu korda rohkem kui Põhjamaades. Võib-olla raha ei huvita neid ka nii palju. Võib-olla on näiteks inimsuhted nende väärtussüsteemis kõrgemal kohal. Meile, kui meil oleks krooni ajal juhtunud hüperinflatsioon, oleks see olnud tõeline šokk.
Rublaaja lõpp varjutab ju eestlaste mõtlemist siiani.
Täiesti tondina.
Devalveerimist ei sobi isegi arutada.
Täpselt nii. Halvav vari on mõtlemise kohal ja me ei suuda sest üldse üle olla. Vahemere maades see inimesi nii palju ei eruta. Aga asjal muidugi on ka teine pool, pankade pool. Kui ikkagi pank lõdva raha võlgu pakkumisega tõstab hinnad üles ja pank ise on loonud mulli, mis puruks läheb, on vastutav ka pank ja eelkõige pank.
Kas poliitiline iseseisvus võib maksejõuetuse tõttu ikkagi kannatada saada?
Üks poolpidune näide selle kohta on. Newfoundland oli Briti dominioonina umbes samasuguses staatuses nagu Kanada. 1930. aastate suure majanduskriisi ajal muutus ta maksejõuetuks, farmerid ja kalurid hakkasid protestima ning nõudsid sealse omavalitsuse erruminekut ja Briti kuninganna otsevalitsuse alla minekut, mis võttis dominiooni staatuse ära. Ja hiljem, kui Kanada sai iseseisvaks, siis Newfoundland liideti automaatselt Kanadaga. Muidu võinuks ta saada iseseisvaks riigiks nagu teised dominioonid. Ja 19. sajandil oli Egiptusega midagi sarnast: kui ta ei suutnud oma väliskohustusi täita, siis see kiirendas tema saamist Briti protektoraadiks.
Kui palju on olnud selliseid juhtumeid, et tuleb mingi välismaine haldur, kes suhtub umbes nii, et kusagil on küll peaminister, aga lõpuks teete ikka seda, mida mina tahan?
Ma ei tea, kuidas praegu asjad käivad, võib-olla ongi täpselt nii. Selline praktika oli levinud Euroopas pärast Esimest maailmasõda, kui stabiliseerimislaenud saadi Rahvasteliidu garantiiga. Rahvasteliidu finantskomitee määras siis selle laenu saanud riigi juurde oma nõuandja ja selle riigi rahandus oli Rahvasteliidu finantskomitee järelevalve all. See juhtus hüperinflatsiooni vajunud riikidega – Ungari, Austria, Poola, Albaaniaga. Kreekaga ka. Eestiski oli nõuandja, aga meie juhtum oli natuke teistmoodi. Eestil oli 1924. aastal hüperinflatsiooni oht, aga siis sai Otto Strandman rahandusministriks ja läbi ime suudeti majandus oma jõududega stabiliseerida. Aga 1924. aasta augustis, kui stabiliseerimine veel käis, tehti Rahvasteliidu finantskomiteele avaldus laenu saamiseks. Laenu saamine nii kiiresti ei läinud, aga Eestis oli septembriks asi korras. Aga kuna taotlus oli tehtud ja kapitalipuudus oli, siis 1927. aastal, kui Rahvasteliidu garantiiga laenu saadi, tuli siia Rahvasteliidu finantskomitee nõuandjana Sir Walter Williamson ja jäi siia 1930. aastani. Eesti oli siiski ise niivõrd pai laps, et ega Williamsonil midagi eriti nõu anda polnudki.    
Kui kaua maksejõuetusest ja mainekahjust väljatulek kestab? Millal progressiivne üldsus nad täisväärtuslikuna enda sekka tagasi võtab?
Suurim maksejõuetuste laine oli pärast Teist maailmasõda. Umbes 40 protsenti tollasest maailmast – arvestades panuse järgi SKT-sse – oli maksejõuetu. Aga suhteliselt ruttu, 1950. aastate alguseks olukord reguleeriti, osa võlgu annulleeriti, pealegi pumpas USA Marshalli plaani raames Euroopasse raha juurde ning majandused läksid käima. Praegu on sellistes võlgades, mis võivad viia maksejõuetuseni, isegi võib-olla rohkem kui 40 protsenti maailmast. Aga alati on võimalik võlga ajatada, et kui ei maksa kümne aastaga, siis maksad sajaga. See pole veel kõige kurvem asi. Halvem on see, et isegi kui võlad ära nullida, hakkavad need senise elulaadi jätkudes uuesti kasvama. Kui kogu Kreeka praegune võlg nullida, siis tal hakkab kasvama uus. Võlg ei kasva mitte seetõttu, et intressimaksed oleksid üleliia suured, nagu varasemate suurte maksejõuetuste puhul, vaid lihtsalt elatakse üle jõu. Kõige suurem jama pole ju isegi Kreeka võlg, vaid USA võlg. Kreeka võlg on USA oma kõrval  kübe. Ameeriklased kulutavad iga dollari kohta, mida nad teenivad, dollar ja 41 senti. USA tekitab iga kolme kuu tagant endale samasuguse suurusega võla, nagu on Kreekal. Juba praegu on nad 15 triljonit dollarit võlgu. Ja see pidevalt kasvab. Probleem pole niivõrd hetke võlas, kuivõrd tarviduses elulaadi muuta.     
Siiani on päris palju tarvitatud nn kvantitatiivset lõdvendamist – sisuliselt trükitakse kinnikiilunud majanduse vallapäästmiseks mõnevõrra raha juurde. Ja nobelist Paul Krugman soovitabki depressiooniolukorras raha juurde trükkida. Mis on selle ravimi tegelik mõju?
See on ajalooline vaidlus monetaristide ja keinslaste vahel – tõsi, nüüd on need vahed laiali valgunud. Keynesi retsept oli, et see ongi õige ravim. Kui sa paned raha süsteemi juurde, siis see tõmbab süsteemi uuesti käima. Kui sellega kaasneb ka mõõdukas inflatsioon, siis pole mõtet ju raha säästa, vaid uuesti majandusse panna. Aga juba 1980. aastatest ei tahtnud raha juurdepumpamise ja mõõduka inflatsiooniga mootori töös hoidmine enam hästi toimida. Ka praegu on nokk-kinni-saba-kinni-olukord. Hoolimata kvantitatiivsest õgvendamisest-lõdvendamisest pole tööpuudus USA-s kahanenud. On suudetud küll börse ajutiselt üles pumbata, aga fundamentaalnäitajaid parandada pole suudetud. See justkui ei aita. Kogu eelnev loogika sunnib ikkagi tegema järeldust, et tegu on elulaadi kriisiga – ei aita, kui leiutad mingi majanduspoliitilise nipi.
Mida see tähendab, et meil on elulaadi kriis?
Elulaadi kriis on meil selles mõttes, et inimesed ei oska oma prioriteetideks tõsta teisi väärtusi tarbimise asemel. Aga minu arvates on üks Euroopa kriisi põhjusi ka rahvusliku eripära eiramine, standardiseerimispüüd iga hinna eest, ka ebademokraatlike vahenditega. Meilt ja teistelt Euroopa Liidu liikmesmaade kodanikelt pole keegi küsinud, kas me oleme rahvusriikide lagundamise poolt, kuid sinnapoole liikumine toimub. Ning siin tundub mulle, et mingit positiivset muutust pole küll näha. On lausa huvitav jälgida, kuidas ka meie demokraatiamõiste on muutunud, ja ka seda, kuidas meie viimased demokraatiariismed hakkavad kaotsi minema, ning seda argumenteeritakse nii, et majanduskasvu ja tarbimise jätkamiseks vajame uusi riikideüleseid institutsioone. Mis puutub nüüd konkreetsesse kriisi, siis ma pole kindel, et see teine langus nii ränk tulebki, pigem jääme pikalt virelema. Kui Kreeka osas suudetakse kokku leppida, siis võib fundamentaalsete lahenduste otsimise veel edasi lükata. Aga ükskord peavad nad paratamatult tulema. Kui mina peaksin pensionile jääma, siis sinu põlvkond ja sinust natuke nooremad veel teenivad mulle elatist. Aga neid, kes sulle pensioni teeniksid, on juba väga vähe. Selle küsimuse lahendamine on kinni ka elulaadis, nii isiklikes kui ka sotsiaalsetes prioriteetides.
Kindlasti leidub neid, kes ütlevad, et tuleks hakata sääste koguma, fondidesse panema.
(Naerab.) Kui me seda teemat edasi arutame, siis võivad pangad meid nende äri kahjustamise eest kohtusse kaevata.  
Põllumaal saab vähemasti endale vanaduspõlves kapsaid kasvatada.
Kindlasti mõttekam! (Naerab.) Kriisid, mis on säästud nullistanud, on kindlate perioodide järel kordunud. Et kriis 2008. aastal tuli, oli pigem erakordne selles mõttes, et ta nii hilja tuli. Iseenesest polegi see Kreeka võlg teab mis suur. Aga probleemi teeb lisaks eelmainitud üle jõu elamisele suuremaks ning Euroopa Liidu projekti iseloomustab ebademokraatlikuna see, et pole mingit mehhanismi, kuidas üks riik saaks euroalast lahkuda rahulikult, mullistusi põhjustamata ja väärikust säilitades. See on nagu ühesuunaline tunnel, täiesti ebademokraatlik, kus eeldatakse, et rahvastel ei tohi enam kunagi teisi valikuid olla.  
Kui mõistlik on küsida Kreeka päästmise küsimuses nõu pankuritelt? Kas see pole sama hea kui juuksurilt pärida, ega ma äkki lõikust ei vaja?
Sisuliselt küll. Kindlasti on pangandussektor huvitatud pool. Ja vabandust, aga praegu tarvitatakse ekspertidena eelkõige neid, kes ise on selle olukorra põhjustanud.