JAAK URMET: Mõtleva revolutsiooni päevil

Jaak Urmet on kirjanik. Eeldatavasti siis ka mõtleja. Seega siis üks mõtlevaid revolutsionääre. Koguni nende juht?!
Revolutsioon teadupärast ei ole nagu seenepoiss: et ühel hommikul lihtsalt pistab – vups – oma kübara maa seest välja, kõik löövad kaht kätt kokku ja hüüvavad imestunult ’oi kui ilus seen, kes oleks võinud seda arvata?’. Revolutsioon on teatavasti organiseeritud ja juhitud tegevus. Üsna ressursimahukas ja väga keeruline läbi viia sealjuures. Vajades toetust kindlasti ka välismaalt.
Kus on siis see ’mõtlevate revolutsionääride organisatsioon’, mis on nende eesmärk, programm, strateegia ja taktika? On keegi midagi neist kuulnud? Urmet nimetab maagilist 100000-t. Nõlvak pidanuks oma isemõtlejate armeega tingimata meenuma. Urmeti jaoks polnud aga seda ’mõttemässu’ või selle katsetki nimetamisväärsenagi olemas.
Rahulolematus, väsimus raha nimel töö rabamisest, ehmatus aprillimäsust, ebalus pilvisusest välispoliitika taevas, pettumis oma poliitikutes, - see jah ühendab ja koondab eestlasi. No ja siis?
Kuid idee mõtlevast revolutsioonist, - vabandage, kuid see tundub lapsik, lapsikult idealistlik. Urmet ei saa ilmselt üldse pihta, kuidas asjad siin elus käivad ja kes on tegelikult elu peremees ja tüürib ühiskonda. Laulupeolistest emotsioonivirvendustest hoolimata. Pole viga, see läheb mööda. Tunne nimelt. Alles siis tuleb mõtlemise aeg ja koht. Mitte kerge sealjuures.
Siinsamas kõrval ilmus artikkel Venemaa kukkumisest demograafilisse kuristikku. Enne meid. Täpselt samadel põhjustel, mis meil. See peaks tõesti panema revolutsiooniliselt kiiresti tegutsema, mõtlema. Ja mitte unelema laulupeoeufooria tundelainetest kantud kaunismõtteid. Kuitahes patriotistlik tundlemine ei aita siinjuures. Ka mitte lipukesed autode küljes, - kuigi kenad vaadata. Sellest jääb armetult väheseks.
Tere tulemast tegelikkusesse!

Mõned äratundmisrõõmu pakkuvad katked osundatud artiklist:

„Absoluutselt keegi ei tegele Venemaal sellega, et mingilgi moel kontrollitaks alaealiste alkoholitarbimist. Ei saa müüa üle riigi alkoholi 24 tundi, ammugi mitte alaealistele,” lisab Sergei Zahharov. Ametlikult on muidugi alaealistele alkoholi müük keelatud, aga Venemaal ei järgita seda rangelt.
„Venemaal tegelevad kõik ainult haigete inimestega, aga keegi ei tegele nendega, kes on veel terved, et nad haigeks ei jääks. Mingeid profülaktilisi programme pole, ma ei näe mingit sellesuunalist tegevust,” jätkab Zahharov.
Venemaa tervishoiuministeeriumi andmeil on noored hakanud oluliselt varem alkoholi tarvitama. Nõukogude ajal alustati joomist keskmiselt 17-aastaselt, nüüd aga juba 14-aastaselt. 80 protsenti 13–18-aastasi Venemaa noori tarvitab alkoholi, neist 40 protsenti iga päev.
Eestil pole paraku põhjust Venemaad parastada. ÜRO ennustuse järgi elab 2050. aastaks Eestis praeguse 1,34 miljoni asemel alla miljoni elaniku. Meil veab ehk ainult selle võrra, et territoorium on väiksem.

Ilmselt on kirjutajal õigus.
See võib mitte meeldida Kremli-meelsele jõugule,
sest sellega ei oska tõesti mitte midagi peale hakata - on revoluutsija või ei ole revoluutsija
Siin esimene kirjutaja vajab ka selgitust, kuidas nii mõtelda võib. Aga näe võib.
Ja revoluutsija on kah,aga pole kedagi jälitada-terroriseerida - organiseerimise eest karistada - vangi panna - sest korraldaja on Eesti Traditsioon.

Mis me siit näeme - Eesti kultuuris on oma revoluutsija traditsioon sissekirjutatud.
See on päris uhke avastus.

"mõtle­sin, mis võiks ol­la sel­le uue, prae­gu­se re­vo­lut­sioo­ni ühi­ne ni­me­ta­ja.".. Tahad, ma ütlen? - Hingesoojus!

Mõelda ja laulda võib kõigest. Mõeldud ja lauldud on enne, tehakse seda nüüd ja praegu ja kindlasti ka tulevikus. Mingit revolitsiooni selleks vaja ei ole. Kui miskit siin ühiskonnas üldse korraldada, siis pakuks välja näit. eetikarevolutsiooni, et võim ei otseselt ega kaudselt kellelegi n.ö. "pähe ei lööks". :)

(sorri lohisevat aliast. Juhtub!)

Hingesoojus oleks hea sisu. Meediast ja kommentaariumidest jääb ju mulje rahva totaalsest hingekülmusest.

on revoluutija -pole revoluutsijal on vara hõisata. Teadaolevalt sööb iga revolutsioon oma lapsi. Ja mõnele on revolutsioon juba see, kui üle riigipiiri pääseb.

Eesti Traditsioon? Või ehk lihtsalt Isamaalisus, häbenemata?

Millegipärast jah! Ise ka imestan. Kas tahetakse uut, et kirutakse pidevalt olemasolevat, ei tea.. Jää kommentaariumeis, tuli Lauluväljakul. Kummaline!

http://jj-illend.blogspot.com/
Uus kirjutis.

Jep.
Mina töötan ühe venelasega koos. Algul üritas ta minuga aeg-ajalt riidu kiskuda. Ükskord läksimegi. Ta sai siiski aru, et oli oma ütlemistes liiale läinud ja palus kiiresti vabandust. Ma ei räägi talle kunagi, et ma olen siin mingi suure algustähega EESTLANE ja sina miski pisike venelane. Töö juures on meil ühesugused probleemid ja olen märganud, et ta on hakanud enda omi mulle rohkem rääkima. Muidugi - on meie vahel miskit mis jääb veel kauaks ilmselt. Aga viimati puhkusele minnes jätsime kättpidi nägemist ja mul on plaan talle sinna kaugemale külla minna, et vaadata kuidas ta siis ikkagi elab?
Ma ei otsi teravusi ja temagi väldib neid. Usun, et mida aeg edasi, seda vähem vimma meis on. Mõtlen siin otseselt sellist vimma mis oleks mingites oludes relva haaramiseks vajalik. Ma arvan, et "minu venelane" ei teeks seda juba praegugi.

Hingesoojus küll. Kuid mis on sel pistmist mingi 'revolutsiooniga'? Viimane on ju üldjuhul üks verine ja valus asi. Nagu ülepeakaela tangisünnitus. Miks mitte evolutsiooniline areng, mis palju pehmem ja loomulikum?

Urmet on tabanud üsna täpselt ühe alateadvusliku hoovuse. Muidugi võib ka nii ratsionaalselt asjasse suhtuda kui taat aga siis vist poleks olnud seda meeletut(ütlen nimelt nii) iseteadvuse ja ühtekuuluvuse tunde tõusu, mis oli siis kui kõik algas... Välisjuhid saavad juhtida juhitavaid , poliitikuid, neist sõltuvaid isikuid. Rahvast niimoodi juhtida on üsna raske. Samuti pean nõustuma Urmeti mõtetega lojaalsusest.
Olin siis kui rünnati parlamenti Pärnus sanatooriumis. Te ei kujuta ette, kuidas jumala võõrad venelased tulid eestlaste juurde rääkima, et nemad küll nende lõssenkistide ja intrite poolt ei ole! Paljudel neist oli taskus Eesti Kodaniku kaart, mida nad näitasid. Muidugi oli ka neid, kes parastades irvitasid... Üks madaam rääkis, et Eesti rahvas käis kaltsudes kui nemad siia "vabastama " tulid. Mul oli õnn talle öelda, et need eestlaste kaltsud näisid teie ohvitseriprouadele nii ilusad, et nad ostsid meie pesupoest endale öösärgid balliklitideks selga. Ja kas usute või ei, palju naerjaid oli just meid ümbritsenud venelaste seas...

JU on ikka ülimalt idealistlik ja sinisilme. Nii kaua, kui meie idapiiri taga on selline Venemaa, nagu on või isegi kordades leebem, ei muutu enamuse siin olevate venelaste peades ja mõttemaailmas mitte kui midagi. Isegi need suht vähesed, kes on selle maa ja inimeste osas küllaltki sallivad, isegi nemad ei võta meie ideaale tõe pähe, vaid lähenevad asjale teatava kriitilisusega. Mis siis rääkida nendest, kes endale Venemaa kodakondsuse võtnud. Ja samapaljud lähenevad asjale täiesti pragmaatiliselt, jäädes nn. hallipassi inimesteks. Kui isegi sinine Eesti või kirsipruun ELi pass ei tekita neis patriootilisi tundeid Eestimaa ja sallivust eestlaste vastu, siis ei ole neist midagi head oodata. Need kes julgevad tunnistada kas või sisimas end Eesti patrioodiks on lihtsalt erand, mis kinnitab reeglit. Nagu ka need eesti noored aprilliöödel. Ja see leppimatus ei sõltu sellest, mida meie arvame või tahame, vaid ühe suurrahva kollegiaalsest suuršovinistlikust arusaamast, mis antakse edasi vanematelt lastele, emapiimaga. Nii nagu omal ajal lauldi suure innuga "suur ja lai on maa, mis minu kodu" või "moij adres ne dom, ne ulitsa, moi adres sovetskij sojuz". Mis sest, et tagumik paljas ja poeletid igavlesid tühjusest.
Ja mida arvab sellest migrantide kolmas põlvkond, võisime veenduda alles hiljuti Pariisi islaminoorte märatsemistes. Ja mitte araabia, vaid puhtas prantsuse keeles. Nende vanaisadele ju ei lubatud omal ajal pudrumägesid ja kisellijõgesid, nagu meie omadele.
Ja siinsed migrantlike sugemetega inimesed oskavad rääkida ainult nõudmiste keeles. Seda, et midagi saada, tuleks ka vastu anda, rääkimata ära andmisest, nende pähe ei mahu. Ja iga samm, mis meie järeleandmiste teel astume, võetakse vastu kui enesestmõistetavust, midagi omalt poolt vastu andmata, isegi mitte oma nõudmistest kas või osaliselt loobumist.
Kahjuks on see nii. Ja selle muutmise võti ei asu teps mitte meie, eestlaste käes. Ükskõik kui palju mõned meie seast just seda jutlustavad. Ei aita teise põse ette keeramisest. Sest ei loobutada ka seda karmi käega silitamast ja rohkem põski lihtsalt ei ole.

12 punkti. Kordustrükk tähendab juba bestsellerit.

Kristlane Urmet on siin liiga põgusalt üle libisenud Aaviksoo&Põder kokkusoperdatud monstrumist, mis eestlusele otse näkku sülitas. See lõhestab eestlasi rohkem kui miski muu, millest siin kirjutatud.
Eesti mees.

'Revolutsioon' on täiesti kohatu sõna. Võõras ja vastik ajalukku vaadates. Erandlikult positiivne 'laulvat revolutsiooni' meenutades. Siis oli tõesti tohutu murrang, - nii mõtteline, ilmavaateline, poliitiline, - organiseeritud ja väljast turgutatud.
Nüüdne ilus kogemus laulupeost ei ole seda.
Revolutsioon? Kelle vastu? Mille poolt? Kus ja kes on mässajad, vastuhakkajad? Miks mitte evolutsioon?
Urmeti mõttemäss?! Tema enda peas?

Ka mina olen venelastega koos töötanud. Kõige eredamalt on meelde jäänud, et palgapäeviti või siis kui õnnestus midagi virutada ja maha müüa kutsuti jooma. Raha puudmine polnud vabandus, sest lihtsalt pakuti. Keelduda ei tohtinud, kuid mina leiutasin ettekäände zeludok bolnoi ja see töötas.

ei kremlis ole probleemid,probleemid on eriarusaamadest demokraatiast.austraalia aborigeenidel on ka demos kratos.vt ene-st tölgendust.