JAAK JÕERÜÜT: Baltimaad: eristumine on ohtlik

See ei ole hea üles­kut­se. Mõne­su­gu­ne eris­tu­mi­ne on küll loo­mu­lik: igal rah­val on oma kul­tuur, oma ta­vad, oma köök ja oma lem­miksümbo­lid. Rah­vus­li­kud eri­su­sed pais­ta­vad nii­gi sil­ma, kel­lel aga on hu­vi vaa­da­ta. Kuid Eu­roo­pa Liit peaks meid ma­jan­dus­lik-kul­tuu­ri­li­ses ja NA­TO jul­geo­le­ku­li­ses mõttes har­ju­ta­ma püsi­va mõtte­ga, et Ees­ti aren­gu ja al­lesjää­mi­se võti ei ole taht­lik eral­du­mi­ne ega eris­tu­mi­ne, vaid vas­tu­pi­di, ühen­da­tud väär­tu­sed ja ühen­da­tud jõud.

See käib vä­he­mas mas­taa­bis, kuid sa­ma reeg­li jär­gi ka kol­me Bal­ti rii­gi koh­ta. Aja­loo va­lu­sad õppe­tun­nid pea­vad ole­ma ala­ti mee­les, omaaeg­se­test Bal­ti rii­ki­de tüli­dest ei tul­nud mei­le mi­da­gi head. Prae­gu, kui ter­ve maailm teeb ilm­selt fa­taal­set kan­napöö­ret, peaks oma hoia­ku­tes ole­ma eri­ti tä­he­le­pa­ne­lik ja iseä­ra­nis koostöö­val­mis. See on el­lujää­mi­se tee­ma, ei mi­da­gi vä­he­mat.

Tih­ti küsi­tak­se, kas Bal­ti rii­gid tee­vad koostööd või et miks nad ei tee. See on non­senss!

Mõned näi­ted: mul­lu no­vemb­ris koh­tu­sid Tar­tus Bal­ti pea­mi­nist­rid ja Saus­tis Bal­ti pre­si­den­did, det­semb­ris Vil­jan­dis par­la­men­die­si­me­hed ja -de­le­gat­sioo­nid ning vä­lis­mi­nist­rid. Eel­mi­sel nä­da­lal vi­si­tee­ris Tal­lin­na Lä­ti pea­mi­nis­ter, ei­le ja tä­na on Lä­ti pre­si­dent rii­gi­vi­sii­dil Ees­tis. En­ne iga sel­list koh­tu­mist tee­vad amet­ni­kud ja eks­per­did ära eel-töö. Küsi­mu­si, mil­le pu­hul lan­ge­ta­tak­se ot­su­sed, on va­rem seit­set kan­ti analüüsi­tud ja sel­leks on ku­lu­nud hulk töö­tun­de.

Pea­le nen­de kor­ra­lis­te koh­tu­mis­te toi­mub igal aas­tal veel ter­ve hulk ülal­ni­me­ta­tud rii­gi­te­ge­las­te ad hoc-kok­ku­saa­mi­si ja vas­tas­ti­ku­seid äkk­vi­sii­te. Ära tu­leb mär­ki­da mui­du­gi ka kõigi muu­de mi­nist­ri­te koh­tu­mi­sed, mil­lest kait­se­mi­nist­ri­te oma on re­gu­laar­ne ja mil­le­le oma re­gu­laar­su­se­ga  se­kun­dee­rib kol­me Bal­ti rii­gi (ehk 3B) kait­sev­äe ju­ha­ta­ja­te koh­tu­mi­ne.

Eral­di loe­te­lu võiks te­ki­ta­da Eu­roo­pa Lii­du ja NA­TO raa­mes toi­mu­va­test oma­va­he­lis­test koh­tu­mis­test. Pi­kaks ve­niks aga koos-töö­koh­tu­mis­te ni­me­ki­ri, mis loet­leks li­saks 3B, põhja­la ja Bal­ti rii­ki­de (ehk NB) ning ka kõigi 3B+ for­maa­di  raa­mes toi­mu­va.

Sel­li­ne fraas na­gu „Bal­ti koostöö lon­ka­b” on pä­rit mi­ne­vi­kust. Mit­te vä­ga kau­gest, ehk ajast kümme-viis­teist aas­tat ta­ga­si. Aeg on muut­nud olu­kor­di ja va­he­kor­di vä­ga kii­res­ti. Kii­vus­hood on va­hel­du­nud ja lõpuks asen­du­nud ti­he­da lä­bik­äi­mi­se­ga, sol­vu­mis­purs­ked so­li­daar­sus­pu­han­gu­te­ga, ra­be­du­se ase­me­le on as­tu­nud per­ma­nent­sed ühi­sed mi­ni-ajurünna­kud.

Ma mõis­tan, et su­va­list kõrvalt­vaa­ta­jat ei hu­vi­ta see kõik. Tal­le liht­salt tun­dub mi­da­gi ja ta väl­jen­dab oma sis­se­har­ju­nud skep­sist sis­se­har­ju­nud vii­sil – et nii­kui­nii on kõik hal­vas­ti, kõik amet­ni­kud on mõtte­tud si­ne­kuu­ri pi­da­jad ja kõik po­lii­ti­kud on a prio­ri sead. Ent on ju ka neid ini­me­si, en­nekõike aja­kir­ja­nik­ke ja analüüti­kuid, kes peak­sid ole­ma prot­ses­se pi­ke­ma aja jook­sul jäl­gi­nud ja suut­ma olu­kor­da adek­vaat­selt hin­na­ta.

Tu­leb küsi­da – mi­da kee­gi üld­se mõtleb, kui kõne­leb koos-tööst? Mi­nult­ki on pä­ri­tud, kas Ees­ti, Lä­ti ja Lee­du on so­li­daar­sed. See­juu­res mär­kan ta­va­li­selt, et ta­he­tak­se hoo­pis tea­da, kas need kolm rii­ki on kloo­nid. Ei ole kloo­nid!

Mitut sorti solidaarsust

So­li­daar­sust on mi­tut sor­ti. Aja­lu­gu tun­neb ka pa­raad­so­li­daar­sust, al­lu­mist dik­taa­to­ri­si­ku­le või dik­taa­tor­pea­lin­na­le. Va­ba­de ini­mes­te so­li­daar­sus siin Lää­ne­me­re ää­res ei tä­hen­da ühes koo­ris kaa­gu­ta­mist hom­mi­kust õhtu­ni. So­li­daar­sus riik­lik-po­lii­ti­li­sel ta­se­mel tä­hen­dab en­nekõike vas­tas­ti­kust head in­for­mee­ri­tust, mak­si­maal­set püüdu mis ta­hes prob­le­maa­ti­kas oma ühis­hu­vid üles lei­da ja sõnas­ta­da, mak­si­maal­set val­mi­dust aren­da­da riik­li­kul ta­se­mel ühis­te­ge­vust. Riik­lik so­li­daar­sus aga ek­sis­tee­rib de­mok­raat­li­kes rii­ki­des kõrvu­ti sõna- ja mõtte­va­ba­du­se­ga, mis lu­bab va­bal pres­sil va­balt kri­ti­see­ri­da ka häid naab­reid. Riik­lik so­li­daar­sus ek­sis­tee­rib meil kõrvu­ti tu­ru­ma­jan­du­se­ga ja tu­ru va­ba­dus­te­ga, mis tä­hen­dab ka ko­ha­tist ma­jan­dus­kon­ku­rent­si fir­ma­de va­hel.  

Lõpe­tu­seks klas­si­ka­li­ne küsi­mus: kas se­da ühist ja ühen­da­vat Bal­ti­maa­de pu­hul siis­ki vä­he po­le? Jah, va­ja oleks veel mõnda­gi. Nor­maal­set kii­ret rei­si­ron­gi­liik­lust kol­me pea­lin­na va­hel. Üht­lus­ta­tud bürok­raa­tiat, mis tä­hen­daks ka vä­hem bürok­raa­tiat. Aja­kir­ja­nik­ke-püsi­kor­res­pon­den­te üks­tei­se pea­lin­na­des. ETV tub­list Lä­tit vi­si­tee­ri­vast re­por­te­rist Rag­nar Kon­dist või va­hel vä­ga ma­hu­kaid ar­tik­leid Ees­ti leh­te­des aval­da­vast Lä­ti po­li­to­loo­gist Vei­ko Spo­li­ti­sest ei pii­sa. Nad on meie in­foi­su vaid suu­ren­da­nud.

Ja kõigil on va­ja täies­ti lä­bi­tun­ne­ta­tud aru­saa­ma, et üks­tei­se naab­ru­sest ei vii meid ära üks­ki vä­gi.