JAAK ALLIK: Palgaline riigikogu kõvasti väiksemaks

Kui erakonnad jõuaksid enam-vähem üksmeelele, saaks väiksemaid muudatusi valimisseaduses teha veel riigikogu kevadistungjärgul, olulisemad põhiseadusparandused võiksid aga leida koha parteide valimisplatvormides.

Peeter Jalakase mõtted kahekojalisest parlamendist ning teised Minu Eesti mõttekodadest pärit ideed on sellise mõttevahetuse algatuseks igati sobivad. Loomulikult on kerge kõike naeruvääristada. Näiteks Postimees valis kahekojalise parlamendi illustreerimiseks karikatuuri teost, kes igatseb kahekojalist parlamenti kui võimalust saada kahte palka ja ametiautot, kuigi polnud ju keeruline märgata, et Jalakase ettepanek tähendaks pigem suurema osa riigikogust ilmajätmist ka praegusest palgast. Lihtne on kirjutada ka Briti ülemkoja dekoratiivsusest ja Pätsi riiginõukogu korporatiivsusest ning korraldada seejärel kiirküsitlus, mis tõi siiski tulemuseks, et 23,1% (sic!) inimestest peab sellist ideed mõistlikuks. Valimisseaduse-teemaline rahvaküsitlus annaks kindlasti võidu ettepanekule, mille kohaselt saaksid riigikokku 101 (aga veelgi parem 51!) kõige enam hääli saanud isikut, keda oleks usalduse mitteõigustamise korral võimalik ka kergesti tagasi kutsuda. Et selline süsteem annaks rahva tegelikku tahet kõige enam moonutava esinduskogu ning et tagasikutsumine pole meie põhiseadusekohases proportsionaalses valimiskorras isegi teoreetiliselt võimalik, vajaks tavavalijale ju põhjalikku selgitust. Kuna valimissüsteemi muutuste tegelike tagajärgede prognoosimine vajab üsna põhjalikke sotsioloogilisi ning matemaatilisi teadmisi, siis mõistlikes riikides ei võeta selliseid muutusi õnneks ette tihti ning kõige vähem küll populistlikke „rahvaküsitlusi” arvestades.  

30+71

Eestis on pärast praeguse valimisseaduse alusel toimunud viit valimistsüklit jõutud aga üsna laiale äratundmisele, et midagi vajab muutust. Arvatakse, et suurenema peaks riigikogu liikmete seotus konkreetsete valijatega ja vähenema nende sõltuvus parteikontoritest. Leitakse ka, et riigikogu töökoormus (ja vastutus) pole mõistlikus vastavuses sellele institutsioonile kulutatava maksurahaga.

Kuidas aga olukorda muuta, selles osas puudub konsensus, mistõttu laiem arutelu olekski nüüd vajalik. Peeter Jalakase idee kahekojalisest parlamendist tähendaks riigikogu jagamist alaliselt töötavaks ning vaid sessioonidele kogunevaks osaks. Seda ideed põhimõtteliselt toetades ei näe ma küll vajadust seepärast veel meie riigikogu kahekojaliseks kuulutada. Piisaks vaid, kui sätestada, et nädalastele istungjärkudele koguneb riigikogu näiteks kuus korda aastas, muul ajal töötavad saadikud komisjonides ja töögruppides, samas ei pea aga kõigi riigikogu liikmete alaliseks töökohaks (erinevalt praegusest) olema  tingimata riigikogu. Praktikas tähendaks see, et alalisel tööl ja palgal oleksid riigikogus 30 inimest (komisjonide esimehed ja aseesimehed, fraktsioonide juhid ja riigikogu juhatus). 71 saadikut aga saaksid palka oma põhitöökohalt  ning riigikogust vaid koosolekuteaegset päeva- ja majutusraha.

Kolme lugemist läbivate seaduste menetlusajaks oleks sellisel juhul 4 kuud (vähem pole ta üldjuhul ka praegu), mille kestel alaliselt töölolevad saadikud saaksid teostada poliitilisi ning ametkondlikke kooskõlastamisi, sel ajal aga oma põhitööd tegevad rahvaesindajad tutvustada ja mõõta pakutavaid  seadusemuudatusi aga vahetus kontaktis oma valijatega. Isikliku kolmekordse riigikoguliikme kogemuse põhjal olen kindlalt veendunud, et selline süsteem võiks praegu Eestile olla kõige otstarbekam. Üleminekuks sellele oleks vaja anda valijaile kaks häält. Ühe annaks ta üleriigilisele suletud parteinimekirjale (sisuliselt erakonnale), mille alusel moodustuks 30-liikmeline alaliselt tegutsev osa riigikogust. Teine hääl läheks aga konkreetsele inimesele, kes valitakse ühemandaadilistes valimisringkondades majoritaarse valimissüsteemi alusel  kahevooruliste valimistega. Nii saaksime ühe riigikoguliikme umbes 12 500 hääleõigusliku kodaniku kohta ning kuna valituks osutumine nõuaks vähemasti 50% valijate toetust, siis oleks teoreetiliselt rakendatav ka mingi tagasikutsumise mehhanism.

Broilerite kasvulava

Mõistagi valitaks ka selliselt parlamenti enamasti erakondade liikmeid, kuid on silmanähtav nende oluliselt suurem sõltuvus konkreetsest valijaskonnast. On esitatud ka idee, et teine osa riigikogust võiks olla valitud kutse- ja elualade ühenduste poolt (pisut nagu Pätsu-ajal). Mulle tundub, et tänapäeva Eestis oleks sellise mudeli loomine ja üldine aktsepteeritavus liialt keeruline. Loomulikult vajaks ülalkirjeldatud valimiskord põhiseaduse muudatust ning poleks teostatav 2011. aasta valimisteks. Küll aga võiks praegune riigikogu, n-ö rahva soovidele vastu tulles, teha mõned muudatused võõrandumise vähendamise teel, mida saaks katsetada juba eelolevatel valimistel.

Esimene samm võiks olla nn üleriigiliste nimekirjade kaotamine ja kõigi saadikute valimine valimisringkondadest. Omal ajal seati üleriigilised nimekirjad sisse põhjendusel, et paljud n-ö tegelikud töömehed riigikogus, aga ka nooremad kandidaadid, pole laialt tuntud ja vajalikke isikuhääli ei koguks. See mõte oli kindlasti õige, kuid on nüüdseks enda kasulikkuse ammendanud ja muutunud pigem poliitbroilerite kasvulavaks. Praeguses riigikogus on selliselt valitud saadikuid umbes 25%, kellest osa oleksid pääsenud sisse ka ringkonnahäälte lõpuni jaotamisel.

Teine samm võiks olla valimisringkondade arvu suurendamine ja nende muutmine enam-vähem vaid ühte maakonda hõlmavaks. See tähendaks praeguse 12 ringkonna asemel 26 valimisringkonda: 8 Tallinnas, 2 Tartus, 1 Pärnus ja Narvas + 14 maakonda (Lääne- ja Hiiumaa koos).

Kolmandaks võiks mõelda ka võimalusele piirata (ilma tagasi-ulatuva jõuta) riigikoguliikmeks olekut kahe järjestise perioodiga, mis vähendaks kohati eluküsimuseks muutuvat soovi tagasivalituks saada.

Mul pole naiivsust arvata, et sellised ettepanekud võiksid lähtuda meie erakondadest, sest nad vähendaksid erakonna juhtide kontrolli riigikogu liikmete üle. Küll aga oleks mõeldav, et seadusandliku algatusega esineks vabariigi president, mis paneks erakonnad ebamugavasse olukorda, sest siis tuleks põhjendada vastuseisu valijate enamiku poolt ilmselt soositavatele muudatustele.

Varem samal teemal:

Peeter Jalakas: „Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?” 28.11

Minu Eesti demokraatia töörühmale saab arvamusi saata:

demokraat@minueesti.ee