Jaak Aaviksoo: Võimalus Euroopa koduks

##Tartu oli mäletamist mööda parasjagu nii kaugel, et sellest sai vaid kirikuõpetaja käest kuuldud, kes seal nooruses õppinud oli. Kooliõpetajana jutustasin lastele kaugest Venest ja Saksast ja isegi Türgist, kuhu kroonu meiegi küla poisse oli soldatiks võtnud, aga need võõrad maad olid juba kaugel teisel pool tundmise piiri. Kodutunne hakkas tekkima Hageri poolt tulles viimase kõrtsi juurest vasakule keerates – veel mäest alla, läbi metsatuka paar versta ja siis hakkas aida ots paistma.

Sama kodutunne valdab mind täna juba Kopenhaageni ja Frankfurdi lennujaamas, kui teiste raudlindude hulgas pääsulinnusabaga Eesti Õhku märkan. Õieti juba enne – siis kui Los Angelesest või Singapurist õhku tõusnuna esimest korda näed pilvede vahelt euroopalikku linnajoonist ja seda ilmestavaid kirikutorne. Viimase lennujaama kõrtsi juurest paremale keerates paar tuhat versta Eesti Õhuga ja siis hakkab Pikk Hermann paistma.

Mulle tuli meeldiva äratundmisena Umberto Eco euroopa identiteedi avastamine – olen endki korduvalt leidnud maailma rahvaste kirevas peres omasuguseid otsimas. Üle poole seltskonnast on Aasiast, iga viies on hiinlane ja vaid üle kuue tuhande osavõtjaga üritusel on statistiline lootus kohata teist eestlast. Lahutanud oma uudishimu jaapanlaste või iraanlastega vesteldes, hakkan juba enne une-eelset napsi otsima seltskonda, kus end veidi lõdvemaks saaks lasta. Tunda end nagu kodus.

Tunda end kodus, või vähemasti nagu kodus, ongi seejuures vist kõige olulisem. Ilma kodutundeta pole me meie ise – pigem nagu sõdalased võõral maal ohtudega silmitsi. Oht pole seejuures mitte eelkõige füüsiline, pigem vaimne – sinu käitumist ei mõisteta nii, nagu sa oled harjunud ja sina ei mõista, miks nad nii teevad. Keel, isegi kui oled seda õppinud, ei ole ühtmoodi arusaadav. Naljad ei aja vastastikku naerma. Sa pole kunagi päris kindel, mida sa pead sööma. Majad on liiga suured või liiga väikesed. Kodus on parem, kindlam, kõik on teada. Vahest tõesti liidavad ka maailmasõjad justnagu kodutülidki.

Suurim oht, mis inimest võõrsil olles varitseb, on oht kaotada kodu. Kaotada võimalus kodu kaitse alla tagasi pöörduda. Võõrsil orjaks muutumiseks piisab paljudel juhtudel vaid passi ja raha kaotusest, mis ongi õieti iselaadseks kodu sertifikaadiks. Eriti kui keelt pole vaheda relvana kaasa võetud. End koduselt tundev inimene saab hakkama ka ilma passi ja rahata – koduste abiga.

Kas Euroopal on võimalus ühiseks koduks? Kas meil võiks olla usk, et ühine raha ja ühine pass (või õieti selle puudumine Euroopa sees liikumiseks) suudavad anda meile vajaliku kodutunde.

Ilma keeleta vaevalt. Nii et ühine usutunnistus eeldab lingua franca’t. Loodan, et mäletan õigesti ühe hiljutise

Euroopa noorte küsitluse tulemusi, millest ilmnes, et noored samastavad end enam oma eakaaslastega teistest Euroopa riikidest kui oma vanematega. Ma ei tea, kas see on tõsi, ometi kujutan ette, et kui meid külastaks perekond Prantsusmaalt oma lastega, siis oleks poolprotokollilise mõttevahetuse järel ühises ringis eakaaslastel omavahel oluliselt kodusem. Nende kodus oleks Britney Spears ja nabarõngas, meil Beatles ja puhkusekogemus Kreeka saartelt. See olekski lingua franca, mis sest, et esialgu vahest vaid sada sõna.

Seega usun Euroopa ühise kodu võimalikkusse. Seejuures on mul ka üks mure. Kodu ei sünni kunagi iseenesest – kodu vajab kodustamist! Kodu tuleb luua enda ümber ja enda sees, ümbritsevad asjad ja inimesed tuleb koduseks kasvatada. Ja inimvõimetel on piirid. Kui me muudame koduseks oma eakaaslased Saksast ja Portugalist, kas siis meil jagub samapalju aega ja tähelepanu oma vanematele ja lastele. Naabritele vastaskorterist. Kui me tunneme end koduselt ja tuttavlikult Pariisis Lapin Agile’i nurgalauas või teame, millisest kangialusest pääseb via Zambonilt Bologna ülikooli peahoonesse, kas tunneme end enam sama koduselt kunagises Kadarpiku talus või teame, kuis pääseb raekoja platsilt Tartu Ülikooli.

Samas ei ole see mure lõpuni aus. Sest ta on kolmandas isikus ja teises ajas. Ehk siis – kui kõik käituvad nii (nagu mina ja meie tegelikult) ja asjad lähevadki nii nagu nad paistavad minevat – mis meist siis saab? Ma ei tea! Aga ma tean, et see oleneb lõpuks minust endast.

Vaevalt mõtlesin ma Jaanina poolteist sajandit tagasi aidanurka nähes, et seda nurka asendab varsti Pika Hermanni torn või et kodune saar või kadakas lakkavad olemast pere liikmed ja nende nimedki ei tule enam hästi meelde. Ju oleks ma muret tundnud. Aga ikka muutusid mu enda käigud võõrsile üha pikemateks ja lapsi saatsin ma üha kaugematesse koolidesse. Nii ongi Jaan täna iseenda juures justkui võõrsil ja võõrana tunneks ta tänane mina end ka oma kodus saja aasta pärast. See on iseenesest kurb, ent kui võime kindlad olla, et alatiseks jääb koht, kus me end omas ajas ja ruumis kodus tunda, siis ei pea muretsema selle üle, kas kodu ulatub Kadarpiku talu, Eesti või Euroopa piirideni.

Jaak Aaviksoo, Tartu Ülikooli rektor