JAAK AAVIKSOO: Afganistani käekäik ja Eesti

Ühe käsitluse järgi oli ajalugu lõppenud, teine kuulutas juba alanud tsivilisatsioonide kokkupõrget, kolmandate järgi oli rahvusriikide aeg asendunud püsivate allianssidega. Praegu on maailm endiselt pidevas korratuses ja tõmblustes ning kahetsusväärselt oleme targemad mitme õppetunni võrra, mille juured on külma sõja lõppedes võitjate poolele jäämisest tingitud enesega rahulolemise tundes.

Uue sajandi uut tüüpi konfliktideks polnud valmis ka kõige tugevamad ja võimsamad riigid. Ameeriklaste 2001. aasta 11. septembri sündmuste analüüsimisele pühendunud komisjon möönis oma lõppraportis: ainsatena suutsid reaalselt lennukeid kaaperdanud terroristidele vastupanu osutada tsiviilisikud, kelle vapra tegutsemise tõttu kukkus üks lennukitest suurlinna elurajoonide asemel puruks Pennsylvanias lagedal maa-alal. Esimesed USA hävitajad tõusid õhku 28 minutit hiljem.

See tähendab vaid üht: me ei saa endale lubada võitlust terrorismiga omas kodus –– sest kui vaenlane, kelle jaoks inimelul pole meie mõõtkavas ega väärtusskaalal mingit hinda, jõuab meie koju, on juba hilja.

Eesti toodab julgeolekut

NATO poolt juhitud rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude operatsioon Afganistanis on pikk lahing selle sõja peamisel rindejoonel, mille alguspunkt on rahvusvahelise diplomaatia ebaõnnestumises Talibani survestamisel, et see ei pakuks riiklikku toetust terrorismile, eelkõige al-Qaidale.

Afganistani missioonil osaleb ligi 40 riiki, paljud neist on kaotanud kodust kaugel vaenlasega võitlevaid sõdureid. Meie endi riikides valitsev suhteline rahu (tänaseks oleme ka meie mõistnud, kuivõrd petlik võib see vahel olla) põhjustab tihti avalikkuse mõistmatust, miks peavad meie mehed ja naised sellistes paikades oma elu hinnaga riskides viibima – liiatigi saadab Afganistani Nõukogude invasiooni täieliku ebaõnnestumise vari.

Ka Eesti on kaotanud oma sõdureid seal, kodust kaugel. Nende inimeste ja nende perede suurim võimalik ohverdus väärib senisest intensiivsemat ja sisukamat arutelu selle üle, miks osaleb Eesti riik missioonidel. Mul on hea meel, et sellele pööras Tartu rahu aastapäeval peetud kõnes tähelepanu ka president Toomas Hendrik Ilves, kes rõhutas, et kollektiivse kaitse põhimõttele rajatud NATO-s tuleb kõiki ühiselt ette võetud kohustusi ka ühiselt jagada, mitte neid oma äranägemise järgi valida.

Ometigi ei tohiks Afganistani missioonil osalemise argumente sõnastades piirduda pragmaatilise ühishuvi või kollektiivse vastutuse jagamisega. Afganistani mured on ka Eesti mured. Terrorism riigipiire ei tunnista. Afganistan on maailma suurim oopiumi ja selle derivaatide, peaasjalikult heroiini eksportija. Nagu Eestile on liigagi hästi selgeks saanud, ei tunnista riigipiire ka narkokaubandus ega suuresti selle ajel epideemia mõõtmesse paisunud HI-viiruse levik. Taliibide ja paljude terroristlike rühmituste peamine rahastusallikas on aga just narkokaubandus.

Afganistani lõunaosas võitleb brittide käsuahelas Eesti jalaväekompanii, mis teeb meist proportsioonis rahvaarvu suuruse järgi neljanda panustaja. Vahest ei ole selline elavjõus riikide panuste võrdlemine täielikult õige – ometi aga näitab seda, et üks väikeriik suudab ja tahab olla võrdne võrdsete seas olukorras, kus mitmed riigid riigisisestel ja muudel põhjustel seda veel ei taha või suuda. Nende teadmiste valguses tasub hinnata ka meie Ameerika partneritelt oma liitlastele viimasel ajal saadetud, enne NATO Bukaresti tippkohtumist ajastatud, kohati kriitilise alatooniga kirju, mis kutsuvad üles võimalusel oma rahvuslikku panust Afganistanis suurendama. Me jagame ameeriklaste muret, samas peame liitlassuhetes säilitama konstruktiivsuse. Usun, et NATO Bukaresti tippkohtumisel suudame astuda suured sammud edasi vajalike sõjaliste võimete panustamisel ning saavutame üleatlandilise ühise keele poliitiliste instrumentide osas, mida Afganistanis endale, kuid eelkõige Afganistani keskvalitsusele toetajate leidmiseks rakendama peame.

Kõikehõlmav lähenemine

NATO võime operatiivkeskkonnas koos tegutseda jäi külma sõja ajal praktikas järele proovimata. Afganistani sõjateater on lääneliitlaste jaoks esimene 21. sajandi sõjaline operatsioon, mille tarbeks rakendab NATO nn kõikehõlmavat lähenemist – s.t tsiviil- ja militaartasandi koostööd, rahvusvaheliste organisatsioonide, doonorriikide ja muude abijõudude panuste koordineerimist, nii et stabiliseeruv julgeolekuolukord võimaldaks kiiresti alustada ühiskonna ja avaliku infrastruktuuri ülesehitamist ning omariikluse tugevdamist.

Peame hindama neid samme, mida kohalik keskvalitsus on astunud võitluses korruptsiooniga, kuid peame sama kindlalt julgustama afgaane võtma ette veel enam. Sarnaselt Iraagiga on võti afgaanide endi julgeolekujõudude valmiduse tõstmine, et tagada rahu ja õigusriikluse põhimõtted omaenda maal. Peame oma partneritega suurendama Afganistanile antavat arenguabi – ainuüksi Kosovo või Iraagiga võrreldes saavad afgaanid oluliselt vähem toetust. Siinkohal on mul hea meel, et Eesti välisminister on teatanud valmisolekust saata Lõuna-Afganistani Helmandisse meditsiinikoordinaator. Peame liitlastega hoidma silma peal Pakistanil, millest sõltub Iraani kõrval vast enim selle regiooni lähitulevik.

Afganistani on kolm aastakümmet räsinud kodusõda, see on maailma vaesuselt viies riik, rahvastiku suhtumist iseloomustab totaalne lootusetus ja usalduse defitsiit valitsuse suhtes. Afganistani missioon näitab, kas rahvusvaheline üldsus suudab seal – maailma pingelisimas piirkonnas – luua eeldused rahu ja stabiilsuse tekkeks.