Ja Eurovisioni võitis… Kihnu Virve!

Hea eestlane! Nime seekord ei nimeta,sest järgnev võib mõne nimelise pöördesse ajada (kuigi ma hästi ei tea, mis see pööratumine just tähendada võtab).
Vaatasin samuti seda kontserti, kust kassid põgenenud olid. Keerasin helile punase risti peale ja ka silmad keerasid end ise kõrvale. Ah, et miks?
Tabasin end mõtlemast, et kuna heli ei ole, siis mis maalt need räbalatega kaetud ja nähtava pingutusega ning hingevaevades kõverdunud nägudega mikrofoni röökijad võivad olla? Et miks nad ei laula, miks röögivad ja miks see metsik tramp (mitte muusika) saateks neid nii tapab, et laul kui selline kaduma on pandud? Mistarvis?
Nüüd spekulatsioon, teise nimega ettekujutus:
kui 10 pala valinud asjapulgad ei suutnud leida Eesti laulu identiteeti ehk isikupärast toodet, siis miks nad pididki leidma, kui esitajad ei tahtnudki seda isikupära näidata? Tahtsid, ei tahtnud? Ehk on asi selles, et eestlase isikupära on nii segi pekstud, et Kihnu-Virve ei mahugi kaasaegsesse eestlase identiteeti?
Kokku: seal, ekraanilt nähtu meenutas kaost, prügimäge ja müra koos. Ja on suur õnn,et Aabets ikkagi ilmus.