IVI PROOS: Kas Venemaa peab vabandust paluma?

Kas Venemaa president Vladimir Putin peaks paluma andestust Balti riikides elavatelt inimestelt selle pärast, et Nõukogude Liit okupeeris need riigid? Sellise küsimuse esitas möödunud nädalal uurimiskeskus Faktum poolele tuhandele Eesti inimesele. Vastustes ilmnes suur erinevus eestlaste ja venelaste seisukoha vahel.

Selgus, et üle 40% Eesti elanikest leiab, et Vene president peaks vabandust paluma. Eestlaste seas on vabandamist ootavaid inimesi rohkem kui venelaste hulgas: sellal kui andekspalumist ootab kaks kolmandikku eestlastest, siis vaid kümnendik venelastest.

Need, kes arvavad, et Venemaa ei peaks vabandama, jagunevad kahte leeri. Üks osa neist (31% kõigist vastanuist) on lähiajaloo ülekohtu Venemaale sisemiselt andestanud ega leia, et vabandamisel oleks tähtsust. Teine osa nendest, kes vabandamist ei oota, arvab aga, et Venemaa presidendil ei ole moraalset kohustust Balti riikide ees vabandada: nii arvab 5% eestlastest ja 44% venelastest.

Kuid milline ühiskondlik tähendus oleks Venemaa presidendi vabandusel? Eestlaste jaoks oleks vabandamine positiivne zŠest ja parandaks suhtumist Venemaasse. Seevastu eestivenelased ei pruugiks Putini vabandust mõista: usub ju 56% Eesti venekeelsetest elanikest, et Eesti astus 1940. aastal N Liitu vabatahtlikult, ning vaid kolmandik venelastest arvab, et Eesti okupeeriti.

Eestivenelaste dilemma

Ehkki võiks eeldada, et nooremad venelased tunnevad ajalugu paremini, pole see nii. Kuigi vene ja eesti koolide õppekavad on ammu ühtlustatud, usub 57% alla 30-aastastest vene noortest, et Eesti astumine N Liitu oli vabatahtlik. Üksnes 29% peab 1940. aasta sündmusi okupatsiooni alguseks.

Kuidas sellist veendumust selgitada? Üks võimalus oleks arvata, et ideoloogiline ajupesu on olnud nii tugev, et ületab koolitarkuse – tuleb see ajupesu siis Venemaa meediast või Eesti vene kogukonna sisemisest enesekaitsest, mis blokeerib tõese arusaamise 1940. aasta okupatsioonist.

Seega: kui president Putin vabandaks okupatsiooni pärast, ei mõistaks teda enam kui pooled Eestimaa venelased. Lisaks sellele võiks Putini vabandus tuua kaasa ka selle, et eestivenelased identifitseeriksid end vähem Venemaaga – ja nii kaotaks Moskva ühe väga olulise ideoloogilise relva.

Kuid mida võiksid tähendada Putini vabandused Venemaa venelaste jaoks? Kui suhtlesin aasta eest tuttavate moskvalastega, üllatas mind, kuidas intelligentsed ja professionaalselt ühiskonda analüüsivad venelased võtsid sügavalt hinge, et kogu maailm nimetas Venemaad kui N Liidu järglast kurjuse impeeriumiks. Sellisest kompleksist saab vabaneda üksnes rõhutatud sallivuse ja empaatia abil.

See näib lihtne, kuid see, kuidas president Putin hiljutisel pressikonverentsil peaaegu raevus Astrid Kanneli küsimuse peale, annab tunnistust, et Venemaa on psühholoogiliselt liiga nõrk, märkamaks väiksemaid naabreid ning nende soove ja ootusi.

Lepitav jalgpall

Suhtumises 1940. aasta okupatsiooni läheb eestlaste ja venelaste vahel sügav lõhe. Eestivenelaste emotsionaalne dilemma seisneb küsimuses: kuidas mahutada endasse Eestit kodumaana ja emakest Venemaad? Sümbolid mängivad seejuures väga tugevat rolli.

Identiteet on ajas ja ruumis muutuv. Näiteks võib tuua jalgpalli. Kahe kuu eest peeti Tallinnas Eesti ja Venemaa rahvuskoondiste jalgpallimatsŠ. Just nii nagu N Liidu päevil, kütavad pallimängud Venemaa rahvuskoondisega Eestis rohkem kirgi kui ükskõik millise teise riigiga. Kuigi mängu tulemuseks oli sõbralik 1 : 1 viik, mõistsid kõik, et Eesti pääsuke tegi seekord Vene karule puhtalt ära. Jalgpallihuvilistel eestlastel ja eestivenelastel oli sellel päeval ühine rahvuskangelane: eestivenelane Sergei Terehhov, kes lõi eestlaste viigivärava Venemaa vastu. Järgmisel päeval kiitis meedia üksmeelselt Terehhovi, nimetades teda hellitavalt eestivenelaseks – ning loobudes tavaterminist “mitte-eestlane”.

Pole kahtlust, et positiivsed (tipp)sündmused, nagu seesama jalgpallimatsŠ, aitavad mõista eestivenelaste positiivset rolli ning nende lõimumist Eesti ühiskonda. Meie, eestlaste panus selleks võiks olla mõistmine: Eesti ühiskonnas on tuhandeid Terehhove. Neid on lihtsalt vaja märgata ja neile seda ka tunnistada.

Mida sallivamaks oskame oma ühiskonna muuta, seda kergem ja mõnusam on Eestis elada. Üht-teist on meil seejuures õppida ka soomlastelt, kes võtavad organiseeritult ja ise-

enesestmõistetavalt Eesti loomade varjupaigast ärapõlatud koeri oma peresõpradeks – sallides seejuures ka haigeid loomi.

Meil, eestlastel on pärast piirilepingu allkirjastamist ja uute piiride rägastikus kõige lihtsam. Kui Eesti pääsuke ja Vene karu piiril kohtuvad, on aasta vältel Euroopa Liidus laulu siristanud pääsuke rõõmsam ja rahulikum kui jätkuvalt sünge ja rahulolematu Miša-karu.