Ivar Tallo: Raskelt ravitav kollektiivne amneesia

Nõustusin Luukase, tollase suurettevõtjate assotsiatsiooni presidendiga kohtuma ja pärast mitte eriti pikka vestlust politoloogiast, riigijuhtimisest ja Tartu ülikoolist tuli pakkumine aidata formuleerida assotsiatsiooni seisukohad ning analüüsida eri erakondade programmiliste seisukohtade sobivust ettevõtjate huvidega.

Tegevuse eesmärk oli kooskõlastada assotsiatsiooni liikmete seisukohti enne 1999. aasta parlamendivalimisi, et muuta erakondade rahaküsimine kuidagi mõistuspäraseks. Kuna olin andnud just Marju Lauristinile nõusoleku astuda Mõõdukate (tänase Sotsiaaldemokraatliku Erakonna) liikmeks, siis informeerisin oma vestluskaaslasi sellest ja küsisin, kas see on neile probleemiks. Vastus, mida tänases kultuuriruumis ilmselt enam ei kuuleks, oli: „Ei, kui see ei ole teile probleemiks.”

Ärakuulamine trikoovoorus

Luukase initsiatiiv kulmineerus erakondade esindajate ärakuulamisega trikoovoorus, kus iga potentsiaalselt riigikokku jõuda võivat erakonda esindasid nende esimehed pluss veel keegi erakonnast, enamasti peasekretär. Selle ja ka teiste assotsiatsioonisiseste arutelude tulemusena otsustati erakondade ühine rahastamine, kus Reformierakond kui ettevõtjate lemmik sai kõige rohkem ja Isamaaliit veidi vähem ning näpuotsaga said ka Mõõdukad, kes hakkasid tollal Rahvaerakonnaga leibasid ühte kappi panema. Ettevõtjatele jäi muidugi ka võimalus erakondi ja kandidaate eraldi rahastada ning seda paljud tegidki.

Meenutan seda lugu sellepärast, et täna tundub ühiskonda valdavat kollektiivne amneesia küsimustes, mis olid Eesti arengule vägagi tähtsad. Viimase 15 aasta dünaamikat teadmata ei ole võimalik praegust olukorda parandada.

Suurettevõtjate tollane initsiatiiv oli minu hinnangul vägagi progressiivne, sest juba siis oli selge, et ilma rahata pole võimalik mõistuspärast poliitikat teha. Üheskoos erakondi rahastades väljendasid ettevõtjad oma ühiseid huvisid ja vähendasid ise seda ohtu, et üks või teine neist eraldi konkreetse teene vastu midagi nõudma hakkaks. Ettevõtjad „ostsid” endale põhimõtteliselt poliitikute tähelepanu ja võimaluse saada ära kuulatud ning mõistsid vähemalt selles seltskonnas kollektiivselt hukka kuulujuttudel põhineva Keskerakonna kohalikul tasandil toimiva 10%-se kick-back’i praktika (termin tähistab altkäemaksu – toim).

Poliitikutega suhtles tollal muidugi veel palju seltskondi, kuid otsest käsi-peseb-kätt-olukorda polnud riigi tasandil märgata, kui jätta kõrvale tulumaksureformi teema ja seegi tõi kasu mitte ühele inimesele, vaid kõigile ettevõtjatele. Minu hinnangul oleks otsene äraostmine olnud küllaltki keerukas ettevõtmine, sest tegevpoliitikas olid kõik üksteisele konkurendid ja vaatasid väga hoolikalt mitte ainult teiste erakondade juhtide, vaid ka omaenda näppudele. Erakondadele mõeldud raha jõudis erakonda, nagu ilmselt nüüdki.

Sellise rahastamise probleemid, mis hilisemat erakonnaelu dünaamikat negatiivselt mõjutasid, olid eelkõige seotud raha hankijate piiratud ringiga ja sellest tuleneva mitteformaalse võimuga erakonnas. Hiljutine endise justiitsministri Kristen Michali (Reformierakond) juhtum on väga sarnane sellega, mis juhtus kunagise majandusministri Mihkel Pärn­ojaga (Mõõdukad). Kui nad sattusid avalikkuse kriitikatule alla, siis olid erakonnad nõus pikka aega ohverdama oma reitingut, selmet inimest tule alt ära viia, just sellepärast, et mõlemal juhul olid erakondade juhid neile rahastamise võtmeisikutele väga palju tänu võlgu.

Rahata ei saa

Ettevõtjatega suheldes on läbi aastate kuulda olnud, kuidas poliitikud pole nende arvates küllaldaselt arvestanud ettevõtjate seisukohti. Millalgi selle sajandi alguses oli kuulda isegi sellisest naljakast Reformierakonna ähvardamisest, et kui nad paremini käituma ei hakka, siis viivad ettevõtjad nende kontorile liisitud mööbli minema. Hiljem oli ilmselt just Res Publica erakondade riigieelarvest rahastamise mitmekordse suurendamise taga soov vähendada rahastajate mõju erakonna poliitikale, sest poliitikud ei ole enamasti tahtnud olla rohkem „äraostetavad” kui just poliitilise võimu saavutamiseks vaja. Aga raha on selleks vaja, sest iga püsivalt tegutseva organisatsiooni tegevuse aluseks on palgatöö ning poliitilistele kampaaniatele vajalik eetriaeg ja lehepind maksavad palju.

Sellisele sajandivahetusele iseloomulikule erakondade rahastamisele oleks mitmekordselt suurenenud riigieelarvest rahastamine pidanud lõpu tegema, aga nagu kõik lehelugejad on märganud, pole seda kahjuks toimunud. Vanarahva tarkus, et süües kasvab isu, kehtib ka poliitikas ja erakondade kulutamisvõime on poliitikute arvates otseses seoses valimiskampaaniate eduga.

Just sellepärast on paljudes riikides mindud erakondade rahastamises selles suunas, et piiratakse rahakulutamise võimalusi, näiteks keelatakse reklaam ühes või teises meediakanalis. Aga võim on magus ja erameedia kanalite omanikel on majanduslikud huvid ning selle kompoti tulemusena leiutavad poliitikud alati võimalusi avalikkuse survel kehtestatud reeglitest kõrvale hiilida.

Iseseisvate järelevalveorganite ja sõltumatu ametnikkonnaga riikides on selline rahastamisreeglitest kõrvale hiilimine keerulisem ja poliitikute risk suurem, nagu on näha kasvõi viimase kahe Prantsusmaa presidendi või kunagise Saksamaa kantsleri Helmut Kohli kriminaalasjadest. Eesti poliitikud läksid vaikselt seda teed, et võtsid erakondade ebaseadusliku rahastamise kriminaliseerimise erakondade rahastamise seadusest 2011. aastal üldse välja.

Poliitika, raha ja võim on alati seotud. Demokraatliku ühiskonna mehhanismid peaksid aga kindlustama selle, et võimukeskusi, kes erinevaid huvisid esindavad, oleks palju ja et kõik peaksid kinni ühiselt kehtestatud mängureeglitest. Väljastpoolt tänasele Eesti parteielule vaadates tundub aga, et tegelikult jäeti eelmisel kümnendil erakondades kehtima liiga palju sellest praktikast, mis iseloomustas Eesti poliitikat 1990. aastatel.

Maffialik vaikimiskoodeks

Pidev Keskerakonna ja Reformierakonna vastandumine, mis vaheldus nende ikka ja jälle „mitte kunagi enam” teineteise leidmisega, ning Res Publica „äraostmatute” avalikkusega manipuleerimine tekitasid moraalse allakäigutrepi, kus hakati võimu saamiseks ja selle kindlustamiseks üha rohkem üksteist matkima. Erakondadele lisaraha hankimine ja selle legaliseerimine muutus ambitsioonikatele noortele ja mitte nii noortele omamoodi lojaalsuse proovikiviks. Võimu taotlemisel jäi järjest rohkem tagaplaanile see, et võimu eesmärk peaks olema Eesti elu paremaks muutmine.

Nii iseloomustabki tänast erakonnapoliitikat ühtne vaikimismüür ja poliitikute pidevalt kasvav rahavajadus. Poliitilise süsteemi kollektiivne mõistuspärasus on asendunud instrumentaalse ratsionaalsusega raha hankimisel.

Poliitilise eliidi seas pole kusagil näha tahet seda olukorda muuta, sest see on juba nii paljudele Eesti poliitikutele edu toonud. Selle asemel on järjest rohkem märgata kahestunud diskursust: üks on ühiskonnale tarbimiseks ja teine pühendunute omavahelise arusaamise kinnistamiseks.

Reformierakonna varjatud rahastamise päevavalgele toonud Silver Meikar rikkus eelmisel aastal rahastamise omerta’t (maffia vaikimiskoodeks – toim) ja sai karistada. Tänased poliitbroilerid said sellest kindlasti õppetunni, et suu tuleb kinni hoida ja informeeritud arutelu asemel tuleb tegelikkust eitada võiduka lõpuni. Kollektiivse amneesia tingimustes pole aga ühiselu parandamine kui demokraatliku poliitika eesmärk teostatav. Nii jätkub võimu kontsentreerumine, mis ohustab Eesti arengut.

Ivar Tallo oli 1999–2001 riigikogu liige