IVAR SILD: Homode kommersandid ja misjonärid

Nende aastatega saavutatu on saanud jälle korraliku tagasilöögi, kuna üks mõtlematu klubijuhataja otsustas teha kampaania. Kampaania saavutas muidugi eesmärgi, lehed on ingelliku logoga ja pasunahäältega täidetud, seega reklaam töötab. Loomulikult ei saa keelata inimesel ennast väljendada ja oma leiva teenimiseks au ja kuulsust pälvida, kuid ma ei mõista, miks peab see toimuma teiste tööd hävitades.

Kas härra Reimo Metsale ei tulnud hetkekski pähe, et nii veidralt piiritletud põhimõtetega helkurijagamine tekitab avalikkuses negatiivseid emotsioone? Või äkki ongi nii, et homosõbralik klubi tahab suunduda puhtalt vähemusimago haardest kõigile sobivaks tantsukohaks?

Raha on vaja ja loomulikult on homoseltskond liiga väike, et ainult selle arvelt pappi kokku kühveldada, ent sel juhul oleks võinud otse ja avameelselt oma suunda muuta, nagu seda omal ajal tegi Nightman. Miks on vaja selleks teiste inimeste maine ära rikkuda?

Homoaktiiv on pidanud niikuinii seisma vastamisi Kohvide ja Oksmaadega ning selgitama, et ka vähemuste hulgas on tegu suurte eranditega. Pidevalt, iga homoteemalise artikliga seoses tuleb üha ja üha üle rääkida, et pedofiilia ja homoseksuaalsus on kaks ise asja. Alati tuleb pingsalt kaaluda, mismoodi meediale infot jagada, et sõnadest ei loetaks välja levinud müüte ja vihkamist, mida tegelikult mõeldud pole. Tuleb olla poliitiliselt korrektsem kui homofoobid ja konservatiivid, kuna avalik arvamus on nende poolt. Tõeline misjonitöö.

Võib-olla just tänu korrektsusele on jäänud mõnigi hingel pakitsev solvang vastureaktsioonita, kuna antakse enesele aru, et sinu seisukohad kantakse automaatselt üle kõigile homodele. Mõnigi kaaskondlane (olemata homo) on imestanud, miks on homode kampaaniad nii hambutud ja üldised. Ise olen koos mõnegi arvamusliidriga imestanud, miks näidatakse ainult head ja ilusat ja pidutsevat külge, s.t paraadpilti. Miks ei taheta tunnistada, et ka homodel on oma mured, hirmud ja muu inimlikult mõistetav ning eluline?

Samas, edukultust ja kullasära armastavas meedias polegi ennast vist teisiti võimalik näidata. Kuid vahel on olnud sellisel selgitusel üsna häid ja kiireid tulemusi.

Paraad on ehk kõige markantsem tutvustusüritus, millega on tähelepanu püütud.  Korraldajate endigi arust pole see alati kõige parem ja müüte lõhkuvaim aktsioon.

Olgu kellegi arust asju valesti aetud (vaadates mööda alanud homopartnerluse debatist, Pride’ist jm), kuid need inimesed, misjonärid üritavad oma kaaskondlaste heaks midagi ära teha, saamata erilist omakasu. Pigem saadakse irinat ja virinat ja avalikkuse pilkeid. Selle kõrval tundub kommersantide kasuahne kampaania eriti inimvihkajalik.

Homod pole homogeensed

Loomulikult ma ei usu, et noored üldse Angeli kohvikusse helkuri järele jookseksid ja kohe ka homodeks muutuksid või klubi sooviks enesele nõnda homo-kliente tekitada. Ei usu (nemad ise ka mitte), kuna nii lihtsalt homoks ei saada. Tuletan veel kord meelde, et tegu on valdavalt sünnipärase soodumusega. Loomulikult ei usu ma ka kommersantide muret liikluskultuuri pärast, eks see on pigem ikka logo levitamise eesmärk. Ent minu nõuanne on: jagage ometi igale inimesele helkureid, sõltumata nende soost ja vanusest, sest tervel Eestil on liiklusega probleeme. Ja kui märk laiemalt leviks, võiks see tabada ka mõnda kapis istuvat homoseksualisti.

Lühidalt, tekkinud on pisuke lõhe misjonäride ja kommersantide vahele. Varem on edukalt kokku lepitud, kuidas üksteise üritusi toetada, nüüd saab aga avalikkus taas kord sõrmega osutada – näete, homode hulgas polegi üksmeelt ja nendegi hulgas on nii- ja naasuguseid.

Võib-olla on see kokkuvõttes isegi positiivne, sest aktsioon selgitab ühiskonnale, et homod polegi homogeenne inimgrupp. Igatahes sooviksin suuremat vastutustunnet sellelt, kes ei võta sõna homode esindajana, ning ehk ka klantspildi asemel inimese näitamist!