Intellektuaalse omandi kaitse okkaline tee Eestis

Videopildid uudistesaades piraat CD-plaatide purustamisest politsei poolt, ministrite külaskäikudest Kadaka turule ja uudised mõnele järjekordsele firmale litsentsita arvutitarkvara kasutamise eest määratud hiigeltrahvidest on muutunud Eestis viimastel aastatel tavapäraseks.

Kuigi lobby-grupid on saavutanud märkimisväärset edu avaliku arvamuse ja riigijuhtide suhtumise muutmisel piraatkaubanduse suhtes taunivaks, on intellektuaalse omandi õigustest möödahiilimine Eestis endiselt laialdaselt levinud. Juuli keskel avaldatud intellektuaalse omandi kaitse organisatsiooni CIPR-i uuringu kohaselt ulatub kohalike ja rahvusvaheliste ettevõtete kahju nende juhtide hinnangul autorikaitse rikkumise tõttu Balti riikides konservatiivsel hinnangul aastas 100 miljoni dollarini ehk 1,8 miljardi kroonini.

LÄBIMURRET POLE OODATA VEEL LÄHEMATEL AASTATEL. Tõenäoliselt jääb intellektuaalse omandi kaitse tõhustamine ka järgnevateks aastateks vaevaliseks. Eeldused selleks on nii ajaloolist, majandulikku kui ka poliitilist laadi. Praegusel kujul elluviidav omandiõiguste kaitse on ajaloolises perspektiivis nii Eestis kui ka mujal maailmas suhteliselt uus nähtus. Kakssada aastat tagasi oli majanduslikult maailma kõige arenenumas riigis, Inglismaal tänapäeva mõistes piraatlus laialdaselt levinud. Paljud vähem arenenud riigid viitavad tänapäeval faktile, et Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riikide majandus arenes 19. sajandil jõudsalt paralleelselt piiraatluse laialdase levikuga.

Selles suhtes ei ole intellektuaalse omandi õigused klassikalises mõttes omandiõigused ja nende määrtlemine jätab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Põhimõtteliselt võib intellektuaalset omandiõigust defineerida kui segu ideedest, leiutistest ja loomingulistest väljendustest, mille suhtes on avalikkuse soov rakendada omandiõigusi. Need õigused peavad motiveerima nö teadmiste tootmist. Samas on intellektuaalse omandi puhul alati oluline leida tasakaal monopoolsuse ja teadmistele vaba ligipääsu vahel.

Praegu Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaudu rakendatavad karmid nõuded intellektuaalse omandi kaitse osas eiravad eelpool kirjeldatud ajaloolist dünaamikat ja paljude arenguriikide arvates on Lääs monopolismi soodustav, nõudes massilist poliitika harmoniseerimist erinevalt teistest WTO lepingutest. Vähemarenenud riigid peavad looma intstitutsionaalset raamistikku, mis ei vasta nende majandusliku arengu tänasele tasemele ning võib pärssida majandusarengut edaspidi. Tihtipeale nimetavad arenguriigid WTO kaubandusega seotud intellektuaalse omandi lepingut (TRIPS) “tehnoloogiliseks protektsionismiks”.

Maailma Kaubandusorganisatsioon jõudis intellektuaalset omandit puututava kokkuleppeni 1990-ndate keskel lõppenud Uruguay läbirääkimisraundis, kus USA ja Euroopa Liit olid selle lepingu põhilised toetajad. Ameerika farmaatsia-, infotehnoloogia- ja filmitööstuse ettevõtted olid juba pikemat aega taotlenud intellektuaalse omandi kaitse lisamist WTO lepingutesse. Alles Uruguay läbirääkimistel õnnestus USA-l saada ka Euroopa Liit samasse paati. Kuna Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglistik näeb ette kõigi kokkulepete aksepteerimist liikmete poolt paketina, siis läks USA ja Euroopa Liidu initsatiiv läbi, kuna paljud riigid olid nõus intellektuaalse omandi kaitse tõhustamisega, kui saavad vastutasuks mõnes teises valdkonnas (nt tekstiil, põllumajandus) endale soodsamad tingimused. Samas ei saanud paljud arenguriigid allakirjutamise hetkel aru intellektuaalse omandi lepingu kaitse laiahaardelisusest ning hoolimata paljudele riikidele võimaldatud üleminekuperioodist on TRIPS osutunud arenguriikide jaoks “trooja hobuseks”.

EESTI SARNANEB INTELLEKTUAALSE OMANDI MÕTTES ARENGURIIGILE. Kuigi Eesti ühines WTO-ga 1999. aastal arenenud riigina ja on teel Euroopa Liitu, mis paratamatult sunnib tõsiselt tegelema intellektuaalse omandi kaitsega, on Eesti jaoks arenguriikide seisukohad olulised. Eesti on intelektuaalse omandi suhtes suurem importija kui eksportija ja seega sarnaneb pigem arenguriigile.

Lühiajalises perspektiivis majanduslikult analüüsides tähendab intellektuaalse omandi õiguste tugevdamine, et Eesti peab maksma kõrgeid autoritasusid põhiliselt Läänes asuvatele autoritele. See viib tarbijate jaoks kõrgemate hindadeni ning piiratud ja kallima “tehnoloogia ülekandeni”, mis võib aeglustada majanduskasvu.

Intellektuaalse omandi laienev kaitse võib tähendada seda, et produktiivsed ressurssid tegevusest, mille suhtes Eestil on suurem suhteline eelis (imitatsioon), kanduvad tegevusse, mille suhtes Eesti suhteline eelis on väiksem (innovatsioon). Seega võib väheneda ressursside paigutamise efektiivsus.

AUTORIKAITSEKS LIIALT VAENE? Pikemas perspektiivis loob tugev intellektuaalse omandi kaitse ettevõtetele motivatsiooni kohaliku uurimis- ja arendustegevuse jaoks, soodustab tehnoloogia viimase sõna levikut majanduses ning laiendab välisinvesteeringuid. Kuid tõhusa intellektuaalse omandi kaitsesüsteemi loomine nõuab Eesti riigilt ka suuri investeeringuid. Ka kohalikud ettevõtted ja riik ei oma nii palju ressursse võrreldes Lääne riikide ja ettevõtetega, et algatada pikajalisi ja keerulisi intellektuaalset omandit käsitlevaid kohtuprotsesse.

Seega võib väita, et intellektuaalse omandi kaitse arendamise reformide kulu on kohe tunda, samas tulude materialiseerumine võtab aega. Seega on arusaadav, miks on raske motiveerida tarbijaid piraatkaubast eemale hoidma ning riigijuhtidel on raske seadusi tõhusalt ellu viia.

Samas on intellektuaalse omandi kaitsel Eesti kui Euroopa Liidu liikmekandidaadi jaoks ilmselge poliitiline tähendus. Loodetavasti suudab poliitikas ja mõnes teises valdkonnas saavutatav majanduslik kasu kompenseerida intellektuaalse omandi õiguste rakendamisest tekkiva majandusliku kaotuse. Näiteks Euroopa Liiduga ühinemine võib kompenseerida lühiajalise majandusliku kaotuse mõne teise valdkonna arendamiseks saadava majandusabi arvel. See on põhiline erinevus, mis võib Eesti eristada mõnest teisest intellektuaalse omandi praegusest importijast.