Ingrid Veidenberg: Teenindusest
Sellest sain aga üsna kiiresti aru, et Pärnusse ei maksa trügida, sest (ülerahvastatud) rannaliival päevitamine ja meres ujumine ei kaalu üles seda peavalu, mis algab siis, kui kõht tühjaks läheb. Eeldus, et Pärnu on suvepealinn ja peaks olema juba aastakümneid harjunud ning treenitud puhkajate hordide vastuvõtuks ning teenindamiseks, ei pidanud paika ka tänavusuvistel tavapärasemast soojematel suvepäevadel. Lõpmatud järjekorrad toidukohtade uste taga, ebainimlikult pikad ooteajad toitudele, vihased inimesed ja ikka need kulunud vabandused: me ei jõua, rahvast on liiga palju, köök ei suuda nii palju toitu korraga ette anda ja meie lauale kanda jne. Kahju hakkab kohe, no mis sa hädaga teed! Tulevad kohvikusse ja nõuavad süüa! Potentsiaalsed kliendid, liikuvad rahakotid, kõndisid ühest toidukohast sisse ja teisest tagurpidi jälle välja, sest keegi ei tahtnud neid teenindada, ei vajanud nende raha. Minge ära, me ei jõua!
Pühapäeval kordus sama stsenaarium Laulasmaa rannas, kui pärast päikese käes peesitamist tekkis soov einestada sealse spaa-hotelli terrassikohvikus. Vabu laudu oli piisavalt, ent sõnad, millega teenindaja toiduhuvilisi vastu võttis, ei tekitanud kindlust eesmärgi saavutamises: „Te võite siin istuda küll, aga köök on suletud, sest nad ei jõua nii palju toitu teha. Kui poole tunni pärast köök uuesti avatakse, saate ehk poolteise kuni kahe tunni pärast oma praed kätte." Rahvast muudkui tuli ja tuli ning nad kõik saadeti ära sama trööstitu lugulaulu saatel.
Mul on raske mõista, miks ei ole võimalik populaarsetes toidukohtades tööd korraldada nii, et ükski klient teenindamata ei jääks. Kuumaks perioodiks on ju võimalik palgata lisatööjõudu, ettekandjatele lisaks ka kokki ja grillimeistreid, soetada lisa-grillpanne ja köögitarvikuid, et kõrghooaeg üle elada. Praeguses korraldamatuses jääb ettevõtjal raha teenimata ja puhkajale mööduvad kuumad suvepäevad järjekorratades, sabas seistes ning tänulikult oodates, et sind üldse jutule võetaks.
