INGER LILLES: Estland – Leaveland?

Neist ligi 6000 olid noored, kelle vanus jäi vahemikku 15–29 aastat. Sisserändajaid oli samal ajal oluliselt vähem, mis kokkuvõttes annabki miinusmärgiga rändesaldo. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et need on andmed isikutest, kes on võtnud vaevaks oma elukohamuutus registreerida, kuid tegeliku lahkunute arvu osas saame vaid oletusi teha.

Elukohamaa vahetus on tõsine ja küllap paljudele ka raske otsus, kuid millegipärast langeb üha sagedamini kaalukauss mõne teise riigi kasuks. Hiljuti, kui taksoga sõitsin, sain tigeda häälega taksojuhilt kuulda, kuidas ta mitu korda nädalas Tallinna lennujaama sõidab – klientideks noored inimesed, sageli terved perekonnad, kes Eestist lahkuvad. Ta lisas: „Ja õigesti teevad ka!” Mõned salvavad sõ­nad valitsuse kohta ja lõpuks hingepõhjast tulev ohe väljendamaks tõsist südamevalu  ja nördimust: mis meist sedasi saab?

Ei taha jagada arvamust, et ainult kõrge IQ-ga inimressursi lahkumine on probleem. Emigreerumisega seonduv mure on laiem. Eesti elujõulisuse seisukohalt on otstarbekas hoiak, et iga siin elav inimene on meie vara.

Me kaotame endi seast ka neid, kes pole siinmail kõrgelt hinnatud edukultust oma isiku ega saavutustega suutnud toetada. Need inimesed tunnevad end alaväärsena ja ühiskonna poolt tõrjutuna. Nende ebavajalikkus tehakse neile mõnikord selgeks juba üsna noores eas, kui sunnitakse algkooli sisseastumiseks konkureerima ja need katsed ei õnnestu. Läbi elu kestev sund teistest parem olla ja pealesurutud vajadus materiaalsete hüvede nautimise eesmärgil hiilgavat karjääri teha – see kõik väsitab ja kurnab.

Lõpuks saab ühel osal meist villand, otsustatakse lahkuda sellest vaid materiaalseid hüvesid väärtustavast riigist, kus inimesed, kes pjedestaalile ei mahu, tunnistatakse olematuks, kus tagasihoidliku edu saavutamine tähendab suurimat võimalikku pattu, mida üks endast lugupidav kodanik teha saab. Leian, et meil on puudu üksmeelest ja soovist teha koostööd. Omaette olemisest ja üksi asja ajamisest tuleks aga üle saada. See pole kaugeltki mitte see individuaalsus, mida kogu ülejäänud Euroo­pa hindab. Mujal hinnatakse rohkem inimest, kes suudab isiksusena areneda koostöös kaaskodanikega ja mitmesuguste organisatsioonide kaudu ja kellel on usalduslikud ning seeläbi ellu lisaväärtust toovad sotsiaalsed suhted. Otsusetegijatel on aeg mõista, et ainult väikese ühiskonnaosa rikkusi suurendades ei ole võimalik riiki arendada.

Sõnad ja teod lähevad lahku

Viimasel ajal sagedasti ekspluateeritud sõna „solidaarsus” on nii igapäevane paljude sõnavaras, kuid sõna ja tegude vahel haigutab hiiglaslik kuristik. Aastasadu on solidaarsus inimeste vahel olnud vältimatu selleks, et mitte külma ja nälga surra. Ühtehoidmist ja toimivaid kogukonnasuhteid peaks ilmekalt illustreerima sõjaeelse Eesti Vabariigi elanike komme ühiselt eluolu edenemisele õlg alla panna. Ühistegevuse tulemusel loodi koole, seltse, meiereisid, panku, valla- ja vaestemaju. Ei taha öelda, et see oskus on viimseni kadunud, kuid viletsaks on ühise tegemise tahe küll jäänud.

Ma usun, et paljud nooremad lahkujad lähevadki Euroopast otsima teistsuguseid väärtusi – neid, mida nende küberkanaleid kasutav silm ja kõrv on jäädvustanud. Isegi kui noor inimene ületab riigipiiri esimest korda, on tema uut keskkonda puudutavad teadmised suure tõenäosusega võrratult palju suuremad, kui olid tema vanematel samas vanuses. Kui noori võluvad enamikus Euroopa riikides kõrgemalt hinnatud väärtused, nagu sallivus, hoolivus ja solidaarsus, mida Eestis nii palju ei väärtustata, siis ei saa seda neile ette heita.

Võib-olla pole praegune aeg Eestis veel väärtuste muutuseks küpski. Siiski ei taha ma nõustuda, et nõukogudeaegne mentaliteet kaob alles koos inimestega, kes sel ajal elasid. Kui võrrelda tänapäeva Eestit 1990-ndate riigiga, siis tuleb tunnistada, et edenemine on olnud võimas – riik on tundmatuseni muutunud, kuid seda suuresti vaid välispidiselt. Paljud on säilitanud endisaegse hoiaku ning suhtuvad ellu endiselt kui defitsiitsesse hüvesse, mille puhul hea järje saavutamiseks tuleb kõik küüned kiivalt enda poole hoida. Teine osa ühiskonnaliikmeid on aga lihtsalt kärsitud ja soovivad veel kiiremini ning veelgi paremaid tulemusi näha. Loodan, et mujale maailma uusi kogemusi ja teadmisi hankima läinud noortel säilivad juured, mis neid kunagi aja möödudes avatuma, tolerantsema, ümbruse ja teiste inimestega rohkem arvestavamana tagasi toovad.

Eesti on tänapäeval osa avatud maailmast, mistõttu minejate ja jääjate vahele ei ole enam tõmmatud raudset eesriiet. Väike rahvas ja riik ei saa lubada endale luksust tõmmata ise eesriiet ühegi rahvuskaaslase ega kellegi teise Eestit väärtustava inimese vahele.