INGER LILLES: Eesti noored, kas mugavad äraolijad?

Praegusaja noor eelistab pigem pingutada selle nimel, et eakaaslastelt hea välimuse ning stiilsuse eest plusspunkte koguda, kui aktiivse ühiskondliku panustamisega laiemalt silma jääda.

Mõnikord jääb mulje, justkui iseenda tulevikku panustamine ei motiveeri nii palju, et tegudele asuda. Üks osa rohkearvulise nooruse esindajaist kipub mugavalt lapsepõlve pikendama, näiteks kõrgkooliõpinguid nätsukummina venitama ja meelelahutust üle tähtsustama, justkui lootes, et oma heaolu nimel tegutsemist ning oma otsuste ja tegude eest vastutuse võtmist saab lõputult edasi lükata.

Toodud väiteid kinnitab 2006. aastal rootslaste läbiviidud uuring „Global Youth”, kus osales tuhat Eesti noort vanuses 16–29 eluaastat. Eespool kirjeldatud noortele omased tunnused erinevad Eesti ja teiste Euroopa riikide noorte võrdluses olulisel määral, eriti kui võrrelda Skandinaavia noortega. Räägime tihtipeale Põhjamaade hea-oluühiskonna korraldusest kui etalonist ja püüdlemist väärivast eeskujust. Kuidas kavatseme aga nii oluliselt erineva pealekasvava põlvkonnaga soovitud standardi saavutada?

Nagu ka Eesti noorsoo instituudi korraldatud töötoa „Teadmised ja tegemised: noorte osalus” ettekannetest selgub, on Eesti noored nii aktiivse osaluse, omaalgatuse kui ka kodanikuaktiivsuse valdkonnas veel lapsekingades. Kindlasti ei peeta siinkohal silmas vaid noorte poliitilist aktiivsust, vaid pigem just vabatahtlikku tööd, MTÜ-de juures praktiliste töökogemuste hankimist, erialaorganisatsioonides toimetamist.

Tubli, tegus  ja omavastutusega kodanik, kelle põhitegevus-alaks ei ole olla laisk, peaks võrsuma koolipingist. Arvan, et õnn ei ulatu inimeseni, kelle igapäevaste saavutuste hulka kuulub pelgalt oma saatusega leppimine, mitte selle aktiivne kujundamine ja see on mõtteviis, mida meie noortes juurutada tuleks.

Vanemad ja targemad võiks päid kokku pannes aabitsatarkuse tagaajamise ümber kujundada, et noor saaks sealt väärtuslikku noppida nõnda, et see nii tema isikliku kui ka kogu ühiskonna elukvaliteedi tõstmisel olulist rolli hakkaks mängima. Praegusel juhul aga on koolist tulija pea paksult, osalt kasutuid, fakte täis topitud. Lootusrikkalt ellu astuv noor aga ei pruugi elektromagnetilisest induktsioonist (11. klassi füüsika) teadlikuna elu endaga toime tulla. Millisest koolitunnist peaks praegusel juhul tulema teadmine sellest, kuidas säilitada meelerahu, käituda väärikalt, kuidas endasse uskuda ja oma unistusi ellu viia või luua täisväärtuslikku ning tervet perekonda, kestvaid ja usaldusväärseid suhteid teiste inimestega? Kümnete ajalooliste tegelaste tundmine tundub meile enesestmõistetav, kuid ehk oleks aeg rõhuasetust pisut nihutada ning inimesi ennast tundma õpetada?

Terve hulk haridussüsteemi nn produkte ei tea, mida elus väärtustada, ei oska millegi poole pürgida ega suuda ka seepärast iseseisvalt oma elukvaliteedi parandamisse panustada. Ja hukkamõistvalt sõrmega lapsevanemate poole osutamine pole ka tark tegu, kuna täiskasvanuhariduses on samasisuline lünk sees ning elukogemusest ei pruugi vajaliku teadmise tekkimisel abi olla.

Kuidas aga seda probleemi efektiivselt lahendama asuda – see on pähkel. Alles siis, kui kõik tingimused noorte aktiivsuse ja omaalgatuse tagamiseks on loodud, võib öelda, et pall on teie väravas, noored.

Konks, kust kinni haarata

Kui uus põlvkond haarab ühiskonna arengu seisukohalt olulised positsioonid, siis muutuvad selles põlvkonnas elukogemuste mõjul juurdunud tõekspidamised domineerivaks kogu ühiskonnas. Kuidas saaksime juurutada põhimõtet, et üheskoos ettevõetu on kindlamalt ja väiksema ajakuluga õnnestuma määratud kui üksiküritamine?

Tartu ülikooli tudeng Mailis Meos leidis noorte väärtushinnanguid analüüsinud bakalaureusetöös (2009), et 15–29-aastaste noorte hulgas on kollektiivsed väärtused üha rohkem au sees ja individualistlikud hoiakud näitavad hääbumistrendi. See võiks olla konks, kust kiirelt kinni haarata, kus vanemad generatsioonid unustaksid korraks oma vajaduse end kogu aeg peajagu pikemaks ja paremaks pidada.

Vaja on vanemate toetavamat suhtumist ning noortesse uskumist ja hädapärast haridus-süsteemi ümberkujundamist. Täisväärtuslikke ühiskonnaliikmeid saame kujundada kõik koos, muutes iseend ja olles seega heaks eeskujuks järelkasvule. Meie kõigi võimuses on muutuda. Mida me siis ootame?