INGE RUMESSEN: Tööl käimine on kallis “lõbu”

Ja kui jaks otsas, siis töömõtete peast lennutamiseks palmi alla sõita. Või kui asi on hullem, siis tuttavate kaudu leitud arstile visiidi eest tasuda ja stressiravimeid osta. Liikluseski trügime tihti seepärast, et töömõtted on peas, ülemus telefoni otsas ning punkti B oleks pidanud jõudma juba tund aega tagasi.

Kui unistus majast ja aiast väljaspool linna realiseerub, tekib lisaks kütust ahmivale mootorile juurde ka eelarverida “parkimiskulud”. Eriti kui töökoht asub prestiiÏses kesklinna kontoris. Auto võiks küll tasulise parkimisala piirile jätta, kuid koolist koju viimist vajavad lapsed, trennikott ja kaks söögikotti näpus bussi käepideme otsas kõikumine nõuab küll suuremat sisemist valmisolekut, kui enamik meist valmis on.

Kauss poti hinnaga

Mõni aeg tagasi sattusin sirvima üht seisma jäänud koduteemalist ajakirja, milles võrreldi, kui palju kulub nädalas valmistoidule ja kui palju sel juhul, kui kartulipuder ja soust ise kodus valmis teha. Kuna enamasti läheb asja vaja just siis, kui see on mõni aeg tagasi prügikasti pandud, ei ole mul võimalik katse tulemusi täpselt tsiteerida. Mälu järgi oli vahe umbes kolmandikusuurune. Muidugi – nutikamad suudavad vahe veelgi suuremaks kruvida ja gurmaanid esimese tulba seljatada. Kuid ka supikausi eest tuleb lõunapausi ajal välja käia summa, mille eest saaks kodus terve potitäie keeta.

Kui sind pole just välja valitud kandma tööandja rõivaid, ostad endale suure hulga riideid, et tööl hea välja näha, vajadusel ka kolleegile n-ö ära teha. Ja kuna tööl tuleb olla edukas ning teha ületunde, siis riiete pesemiseks ja triikimiseks kipub aega aina enam nappima. See aga tähendab, et eneselegi ootamatult oled saanud keemilise puhastuse kuldkliendiks.

Ühesõnaga – tööl käimine on kulukas. Aga ega ilma ka ei saa. Kas või juba seepärast, et väljateenitud palgast jääb midagi ikka ka enda jaoks. Ja mitmedki inimesed on õnnelikud, et teevad seda, mis neile meeldib, ja selle eest makstakse veel ka raha.

Samal ajal võiks tööandjatele mõtlemisainet pakkuda näiteks augusti alguses New York Timesis ilmunud kirjutis sellest, et USA-s on mõnigi firma otsustanud teha töönädala neljapäevaseks ning tööpäeva kümne tunni pikkuseks.

Nenditakse, et kütusehinna tõusu tõttu on mitmed töötajad lahkumisavalduse lauale pannud. Üks firmajuht on aga enda sõnul nõus pigem kinni maksma töötaja koduse internetiühenduse ja lubama tal seal arvutiga tööd teha, kui kulutama aega ja raha uue inimese väljakoolitamiseks. Eks kodus töötamine too kaasa ka omajagu probleeme, seda on paljudes Eesti ettevõtetes ju ka kogetud. Samal ajal oleks nii töötaja- kui ka juhipoolne mõistlik lähenemine tööaja organiseerimisele teretulnud, kui töö iseloom seda vähegi võimaldab. Eriti praegu, mil üha enam tuleb nuputada, kust kulusid kokku hoida.