Indrek Reimand: Kui avatud peaks olema ülikoolid?
Kahetsusväärsel kombel on ülikoolide sees ja neist väljaspoolgi viimasel ajal liikunud mitmed kõrgharidusreformi jõustumisega seotud müüdid. Näiteks on väidetud, et reform pidavat sulgema avatud ülikooli uksed ning elukestval õppel on nüüdsest lõpp. Eriti kippus see müüt levima Tartu ülikoolis, samas kui Tallinna tehnikaülikool ja Tallinna ülikool siin suurt probleemi ei näinud.
Sügisel ülikoolidesse sisse astuvad ja täiskoormusel õppima asuvad üliõpilased saavad eestikeelsetel õppekavadel õppida tasuta. Lisaks rakenduvad neile ka vajaduspõhised õppetoetused – taustaks on harva nähtav ühe toetuse eelarve kahekordne kasv. Õppetoetused, mis vastavalt leibkonna sissetulekule on vahemikus 75–220 eurot kuus, kompenseerivad senise süsteemi nõudlikumaks muutumise.
Seega asuvad kõik täie innuga ja normkoormusel õpingutele pühenduda soovivad noored teadmisi omandama nii nagu see aegade algusest on käinud. Kuid enam pole esimese ja teise klassi tudengeid, üliõpilasi ei jagata riigieelarvelisteks ja riigieelarvevälisteks. Raha eest ei saa osta madalamat lävendit ja hinnaalandusega diplomit.
Kõikuv kvaliteet
Veidi rohkem muutub olukord nende jaoks, kes soovivad õppida töötamise kõrvalt, omandada uut kvalifikatsiooni või lisateadmisi. Kõige lihtsam on asuda täiendõppesse. Ülikoolid pakuvad ka eksterniprogramme, kus on võimalik jõuda akadeemilise kraadi omandamiseni ja saada vastav diplom. Elukestva õppe raamides lisandub palju uusi ja uudseid õppevõimalusi. See on loomulik ja elementaarne, sest maailm muutub kiiresti ja sellega peavad kaasas käima ka, või õigemini, eelkõige ülikoolid.
Rohkem probleeme on ülikoolid tekitanud õppevormi ümber, mida on tavakeeles nimetatud avatud ülikooliks või kaugõppeks, sest formaalselt õpiti küll täiskoormusel, aga tegelikult mitte. Kaugõppe valinud õppurid võtsid ühe nädalavahetusega läbi sama mahu, mida teised õppisid nelja nädala jooksul. Õpiti justkui samal õppekaval, sama tempo ja koormusega, kuid miskipärast tavaõppel tehti kuu aega iga päev auditoorset ja iseseisvat tööd, samas avatud ülikoolis mahutati see kõik paari päeva sisse.
Pinnas kvaliteediprobleemidele oli kobestatud ja kahjuks need ka realiseerusid. Ülikoolides oli kuulda arutelu, mis viisid lennukate mõteteni nagu tuleks avatud ülikoolis anda välja teistsuguseid diplomeid – selle mõtte realiseerumine annaks signaali, et lõpetanu pole saanud täisväärtuslikku diplomit, küll aga hoolega tasunud oma õpingute eest.
Kindlasti on ebaaus üldistada, et kõik avatud ülikoolis välja antud diplomid ei vastanud nõuetele. Samas ei olnud tegu eraldi õppekavadega, vaid lihtsalt sama õppekava kiirendatud korras läbimisega. Nii võis tööturule sattuda väga erineva ettevalmistuse, kuid identse diplomiga spetsialiste.
Kõigile sama lävend
Uuest õppeaastast peavad kõik sisseastujad ületama sama lävendi. Seejärel saavad valida ise, mis koormusel õpivad. Osakoormusel õpe võib tähendada nädalavahetustel, kindlatel päevadel õppimist või õhtuloenguid – õppejõud ja üliõpilased lepivad õppevormis ise kokku. Oluline on, et nüüd on kõik üliõpilased ühtmoodi üliõpilased.
Ilmselt on liigses konservatiivsuses siiski teatud ohud, mistõttu võib küsida, kui otstarbekas on nõukogudeaegse kaugõppe baasilt tekkinud õppevormi säilitamine 21. sajandil. Ehk oleks võimalik inimesekesksem lähenemine, kui arvestada täiskasvanud õppijate varasemaid töö- ja õpikogemusi ning kasutades e-õppe võimalusi ja muid paindlikke lähenemisi.
Indrek Reimand,
Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse ja teaduse asekantsler
