INDREK NIKLUS: Päästerõngas SMS-laenu ohvritele

See pole turumajanduslikus õigusriigis eriti hea mõte. Kuid  õiguskorra puudused selles vallas on paljudele inimestele probleeme tekitanud. Seetõttu valmistas justiitsministeerium ette seaduseelnõu, mis viib laenu andja ja võtja õigused ja kohustused rohkem tasakaalu.

Kiirlaenuandjad on pahandanud, et selles eelnõus pole kõiki reegleid täht-tähelt kirja pandud. Tõepoolest on osa mõisteid – näiteks “liigkasuvõtjalik” ja “äärmiselt ebasoodsad tingimused” – jäänud täpselt määratlemata. Selles pole midagi ebatavalist, õiguses on “määratlemata õigusmõiste” üsna levinud. Kuna elu on alati keerulisem, kui saab seadustega sätestada, siis jäetakse kohtule õigus tugineda vaidlust lahendades konkreetsetele asjaoludele. Muu hulgas peaks kohtute selline mänguruum panema laenuandjat oma teenuse üle järele mõtlema ja kaaluma, kas tasub riskida võimalusega, et lahendust tuleb otsida kohtus. Seega on kohatud ka juba kõlada jõudnud ähvardused, et vastutustundetud laenuvõtjad panevad kohtutele asjatu koormuse. Tublidel laenuandjatel on siin täpselt samasugune vastutus.

Praegu pole kohtul seaduslikku alust, mille põhjal otsustada, et mingi intressimäär on vastuolus heade kommetega. Edaspidi peab kohus kaaluma, kas intress on laenuandja kohustusega võrreldes tasakaalus. Õiglase otsuse tegemiseks tuleb kohtul vaadelda kogu laenusuhet tervikuna, see tähendab, et vaatluse alla tuleb võtta kõik laenuandja ja laenuvõtja kohustused ja õigused, mis neile lepingust tulenevad. Nii saavad enam kaitset majanduslikult kehvemal järjel laenuvõtjad, kes ei suuda endale kohtumenetluseks esindajat palgata.

“Intress” hõlmab siin kõiki tasusid, mis on laenulepingus oma ebamõistliku suuruse tõttu tühiseks osutunud. Nii saab vältida skeemi, mille järgi laenuandja nõuab vormiliselt mitte intressi, vaid mitmesuguseid fikseeritud tasusid (näiteks lepingu sõlmimise tasu, andmete kontrollimise tasu).

Kui kohus otsustab, et leping on heade kommetega vastuolus, see tähendab tühine, peab laenuvõtja maksma seaduses ette nähtud miinimumintressi. Laenuandjal pole võimalik saada isegi mitte turu keskmist intressi, rääkimata mitu korda suuremast, vaid ta peab leppima miinimumintressiga. See peaks laenuandjaid distsiplineerima.

Suur viiviseprotsent

Sageli lepitakse kiirlaenulepingu tüüptingimustes kokku suur viivis (näiteks 0,5% päevas ehk 180% aastas), mis võla kiiresti väga suureks kasvatab. Kiirlaenu eristab panga tarbimislaenust see, et esimene allub üldistele võlaõigusnormidele, teine aga on reguleeritud palju täpsemalt tarbijakrediidi sätetega. Piiriks on 200 eurot või tagasimakse tähtaeg, mis peab olema alla kolme kuu. Selle piiri kaotamine seaduses tähendab, et edaspidi on viivise suurus seadusega sätestatud: see on Euroopa Keskpanga kohaldatav intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Tihti ei suuda tarbija tasuda kogu summat ja sooviks teha osalise makse. Praegu loeb laenuandja osalise makse korral esmajärjekorras tasutuks intressid, seejärel muud kulud ning alles siis laenu põhiosa. Sel moel kasvab laenusummalt arvestatud viivis edasi ning võlgnik ei jõua kunagi laenu põhisumma maksmiseni – tagajärjeks on aastaid kestev laenuorjus. Muudatus tähendab seda, et kui laenuvõtja teeb osalise makse, siis vähendab ta sellega just põhisumma võlgnevust ja alles seejärel viivist. See peaks motiveerima ka võlgnikku julgemalt oma võlaga tegelema.

See seadusemuudatus lõpetab kiirlaenude senise erandlikkuse: neile kohaldatakse samu nõudeid, mis kehtivad pankade väljastatavatele laenudele. Need aga on palju tarbijasõbralikumad.

Varem samal teemal:

Rein Sikk: Pihtimus: olen SMS-laenudega plindris, EPL 8.9

Dag Kirsebom ja Claudio Zucchelli: Laenude lõksus, EPL 25.8