INDREK MUSTIMETS: Elusolendi tapmine on sisetunde küsimus?

Kõik märgid näitavad, et loomad armastavad seal söömas käia. Ka linnud. Pilk sellele kohale on liigutav seni, kuni ma ei märka söögikohast kõigest paarikümne meetri kaugusel asetsevat kõrgist. Nii nimetatakse umbes kümne meetri kõrgust kergtorni, millel inimene saab viibida. Kuid viibida milleks? Kas selleks, et oleks hea vaikimisi loomi ja linde vaadelda ning neid sealt pildistada? Või siis selleks, et sealt loomi söömise ajal maha nottida?

Rääkisin sellest kohast mitme jahimehega ning oodates kõrgist taunivat vastust, kuulsin peamiselt sõnu, mis väitsid, et kuna kuhugi ei ole kirjutatud, et loomi ei tohi nende toitmiskohas söömishetkel tappa, siis taandub kogu küsimus jahimehe enda jahieetikale. Ausalt öeldes ei näe ma siin küll mingit võimalust eetikaks. Veel vähem jahi-eetikaks.

Üks jahimees nimetas sellist käitumist ulukihooldeks – jahimees hooldab oma küttimisega loomariiki. Selge see, et loomadegi hulgas on vigaseid ja haigeid, marutaudi põdejatest rääkimata. Ja muidugi – eks seleta inimese silmgi vigast ja tervet looma. Vigastatud looma tapmine söögikohal olevat aga eriti sallitav (keegi – kas siis inimene või teine loom – teeb seda ju varem või hiljem niikuinii.) Et siis kas ongi nõnda, et kui tahan, siis tapan neljajalgse lihtsalt oma äranägemise järgi? Ma ei räägi korralikest jahimeestest ega traditsioonidega jahipidamisest.

Kartus karistuse ees

Inimeste maailmas on muidugi kõik kenasti kirjas. Siin on seadused ja eeskirjad, põhiseadus ja seadusandja ning täidesaatjad ja elluviijad. Mõni aeg tagasi ka surmanuhtluse elluviijad. Nii inimese kui ka looma tapmise eest on määratud karistused. Inimeste puhul alati. Loomade puhul mitte. Nende küttimiseks on isegi kvoodid ja jahiload, jahieeskirjad ja jahikeeluajad ning keelualad.

Mõni aasta tagasi sŠokeerisid USA kodanikke sarimõrvarid, kes avalikes kohtades märkamatuks jäädes inimesi surnuks tulistasid ja haavasid. Põhjust polnudki. Võimalik, et mõrvarid otsustasid “vigased” inimesed ise kõrvaldada ega jätnud neid elavatena linnatänavale hulkuma. Ka tapmiskohad olid juhuslikud: bensiinijaamad, kiirtoidukohad, koduõued.

Tuues nüüd loomade tapmise inimeste maailma, siis võiks siingi küsimuse taandada “jahieetikale”. Aga inimene kardab inimeste maailma ja võimalust saada seal tapmise eest karistada. Metsas ja ohutust kõrgusest salaja heinatuusti nosivat looma sihtides ei ole ei karistajat ega karistustki.

Kohtla-Nõmmes kägistab ametnik laste silme all koera, üks sell näljutab hobuse surmasuule, poisikesed loopisid Pilistvere tiigil pardid surnuks ja kaitseväelane rebis luigel pea otsast...

Miks on nii, et enam pole nädalat, mil me mõnda sellist uudist ei kuuleks? Sest võimust on võtnud igaühe “jahieetika”, mida suudaks kontrollida vaid inimene ise. Aga ta ei tee seda, sest linnu-looma tapmist ja piinamist ei osatagi meil veel karistada. Sageli ei tahetagi. Või isegi ei pürita selle poole?