INDREK MUSTIMETS: Ei mullast sul olegi enam suurt lugu
(3)
Saanud aru, et perekond on ebaõnnestunud, otsustatakse minna matkale, et üksteist paremini tundma õppida. Minna kohta, kus ei sega ei faksid ega helinad, telerid ega mattev elektroonika.
See aga nurjub – pärast mõnda tundi looduses on selge, et üksteist tundma õppida ei õnnestu. Peapõhjuseks on nii suurte inimeste kui ka laste tõsised meeleoluhäired, mis loodusesse minnes linnast kaasa võetakse. Seal ei ole seda, mida on linnas külluses. Nii lapsed kui ka vanemad kogevad puhtas looduses midagi sellist, mida tuntakse, kui ollakse kaotanud lähedane inimene. Nad oleksid justkui kaotanud iseenda – linna ning linnakohaseks joondunud iseenda.
Just sedasama linnakohasusest sündinud meeleoluhäiret kogesin ma ka siis, kui seisin ühe vana ehitusmehega vana palkmaja tapeedikihtidest puhastatud palkseina ees. Ehitusmees silitas oma parkunud käega palke ja ta silmad olid õnne täis. Mõtlesin, et nüüd ta ütleb: näe, Indrek, nüüd alles puu hingab! Aga ei, tema mõtted olid mujal – ta ütles hakkajalt, et nii sile palksein, siia on lausa lust kipsplaat peale lüüa.
Talu ei ole mängukann
Muidugi on vana talumaja suur ahvatlus. See on kui mängukann, mille juurde kuulub uudishimu saada teada, mis on seal sees. Ja see, kellel on raha, saab oma uudishimu ka toekamalt rahuldada, käitudes just nii nagu too vana ehitusmees. Tihtilugu soetabki linnalähedase maakodu just keegi mõnest meie endi tüüpilisest “ameerika perekonnast”, kes arvab, et talu soetamine aitab perel üksteist paremini tundma õppida ja linnapingeid maandada. Vanad ja mahajäetud talud maksavad ju vähe. Ja ei ole ka saladus, mis maksab nende talude kordategemine selliseks, et ka maaelu tunduks neile tüüpilistele inimestele linnaeluga äravahetamiseni sarnane.
Nii kohtangi üha sagedamini kõige ootamatumas kohas uusi taluehitisi, millega on asutud oma uljaid linnamõtteid ja seal saavutamata jäänut iidsetel talumaastikel ja külakeskkonnas uute materjalide ja uute võimalustega ellu viima. Minu jaoks on mõne külavaate või taluansambli puutumatuna püsimine vaat et tähtsam kui mõne altari ülevärvimata jätmine, sest konveiermeetodil steriilsuseni lihvitud palkmaja satub sageli just sinna, kus teda kõige vähem oodatakse. Piisab vaid ühest totrast ja ilutsevast palkmajast, et iidne külamaastik oleks rikutud. Talude arhailisus ja külavaated on niisama väärtuslikud, kui on vaated vanadele linnadele või majadele. Ja neid ometi kaitstakse, kuid külasid ükskõiksete linnasakste eest mitte.
Pole ju mõtet minna linna mängima sinna, kus ikka ja jälle pea vastu madalat uksepiita ära lüüakse ning jalge all parketti ei tunta. Kui ikka vaikus, lehtiajavad puud ja aeganõudev aed inimest pigem traumeerib kui tervendab, siis võiks ka talukujundamisest ja vaadete rikkumisest suure kaarega mööda minna.
 |
  |
 |
