IMBI PAJU: Ängistav sisevaatlus Soome massimõrva taustal

Miks just Soomes on nii palju vägivalda, küsivad meie hõimukaaslased ja küsime ka meie. Minu välismaalastest kolleegid imestavad tihti, nähes, kuidas Soome õhtulehed toidavad päevast päeva tapmis- ja vägivallateemadega lugejate meeli. Elu on neis nagu üks suur märulifilm.

Soomes elav Briti teadlane ja ajakirjanik Edward Dutton analüüsis möödunud aastal Jokelas toimunud koolimõrva põhjuseid ja leidis, et üheks tulista­mis­ajen­diks oli Soome meeste  väljaelamata tunnetest tekkinud vägivaldsus. Kui mees räägib palju ja näitab oma tundeid, siis peetakse teda naiselikuks.

Soomlane olla tähendab olla mehelik, oma probleemidest ei tohi rääkida. Näiteks Eesti presidenti Toomas Hendrik Ilvest, keda mujal Euroopas imetletakse tema ütlemiste ja intellektuaalsuse pärast, on Soome meedia tembeldanud liiga emotsionaalseks ja tundlikuks. Ilvesele on heidetud ette, et ta ei sarnane Nõukogude mehega, vaid on liiga läänelik. Kuid paratamatult mõtlen, et Ilvese omadus asjadele emotsionaalse intelligentsi kaudu läheneda on tekitanud ärevust ka eestlaste hulgas. Mõnele tundub kodusem nõukogulik macho-tüüp.

Omaenese suletud elu

Kuulasin pärast Kauhajoe tulistamist Soome Nova raadiost õigeusu pastori Mitro mõtteid. Isa Mitro arvates on vägivaldse käitumise taga inimeste liigne ratsionaalsus, tundeelu invaliidsus, külmus, kinnisus ja enesekesksus, ühiskond hindab privaatsust. Keeratakse selg teise inimese käekäigule, ei kuulata üksteist, ei näidata kaastunnet välja. Elatakse oma suletud elu, kuhu ei mahu läbikäimise spontaansus. Pastor tõi esile ka olulise fakti: aasta tagasi Jokela koolis toimunud mõrva puhul ei nimetatud asju õigete nimedega – massimõrva nimetati lihtsalt õnnetuseks. Põhimõtteliselt peideti pea liiva alla. Kuid kuidas on lood Eestis ja eestlastega? Kas isa Mitro kirjeldused sobiksid ka Eesti emotsionaalsesse ruumi?

Paar päeva enne Kauhajoe hirmulugu ajasin samal teemal kohvikus juttu Eesti filmitegijate Veiko Õunpuu ja Ilmar Raagiga, kes olid tulnud oma filmidega ”Sügisball” ja ”Klass” festivalile Rakkaus ja Anarkkia ehk Armastus ja Anarhia.

Ilmar Raagi “Klassi” möödunudaastane esilinastus kattus ajaliselt Jokela koolimõrvaga.

Raag ütles, et kõik säärased lood on lõppenud tulistaja enesetapuga, see tähendab, et noor inimene on oma elu kriisihetke jõudnud. Ja Veiko Õunpuu rääkis Edward Duttoni kombel jäigast patriarhaalsest kultuurist, kuhu ei mahu elu nüansid, paindlikkus ega liigne emotsionaalsus. Kuid just need nähtused põhjustavad psüühilist ja füüsilist vägivalda. Ilmar Raagi film ”Klass”, mille on ostnud 15 välisriiki, tekitab Eestis tõrjuvat suhtumist.

Väsinud armastus

Kui rääkisin sellest sõbranna Eha Vesikoga, kes on teinud aastaid noorsoo- ja sotsiaaltööd, kuulsin, et Raagi film on olemuselt ennetav, kuid seda peab vaatama koos psühholoogi või lähedastega. Sest juhul kui inimese võime kujutlust kasutada on piiratud, annavad vägivallafilmid ja -saated otsese käitumismalli agressiooniks. See juhtub inimesega, kellel on nartsissistlik käitumishälve, mis ei sea käitumisele piiranguid, ja tema süütunne ei reguleeri vägivaldset käitumist. Vägivallameelelahutus näitab talle eeskuju, kuidas toimida, sest tema enda kujutlusvõime ei küündi kõike välja mõtlema. Ka Eha Vesiko meelest on Eesti ühiskonnas vägivallaks pinnas olemas. Meie perekonnad on nagu on. Leidub perekondi, kus vanematel pole tööd, ja selliseid, kus vanemad töötavad liiga palju – igal juhul on kannatajaks laps.

Ka kool on hinnete- ja saavutustekeskne. Kedagi ei huvita, mida laps oma koolipäeva jooksul tunneb, ta peab oma probleemidega üksi toime tulema. Puudu on hingeharidusest ja täiskasvanud inimese toest. Igaühel on ajada oma rida, õpetajatel on programmid, mida nad peavad täitma. Koolisüsteem on ebainimlik. Sest lapse- ja inimsõbralikuks ei saa pidada süsteemi, mille ainus eesmärk on saavutus, sooritus. Kuid kus on lahendus? Esimene ja kõige tähtsam asi on armastuse näitamine, hoolimise näitamine – iga hetk ja nii palju kui võimalik. Sest armastus ei tohi väsida. Kui väsib, siis sünnib vägivald.