ILVI JÕE-CANNON: Vanim kuritegu

Hiljuti ilmus The Wall Street Journalis prostitutsiooni käsitlev juhtkiri “Vanim kuritegu”. Juhtkiri jõuab majanduslikke aspekte arvesse võttes järeldusele, et kuna valdavalt toimib prostitutsioon seksi vahendajate majanduslikest huvidest lähtuvalt ning prostituutide arvelt, ei saa seda käsitleda traditsioonilise majandusliku tegevusena.

Kui juba mõjukas finantskeskus Wall Street on seisukohal, et kellegi keha müümine ei ole äri nagu iga teine, peaksid Eesti valitsuses juhtiva jõu moodustavad liberaalmajanduse edendajad seda eeskuju järgima.

Juhtkirja kohaselt ei toeta tõendusmaterjal väidet, mille järgi toob prostitutsiooni liberaliseerimine või legaliseerimine endaga kaasa organiseeritud kuritegevuse kontrolli alla saamise. Vastupidi: pärast 2001. aastat, mil bordellid Hollandis legaliseeriti (prostitutsioon ise dekriminaliseeriti aastaid varem), tõusis seksitööstuse aastatulu 25%.

Hollandi lastekaitseagentuuri hinnangul tõusis alaealiste prostituutide arv aastal 2001 15 000-ni, viis aastat varem oli see arv 4000. Taanis on inimkaubanduse ohvrite arv kümne aasta jooksul kasvanud hinnanguliselt kümme korda. Igal aastal müüakse 20 000 inimest Kreekasse. Varastel 90-ndatel oli see arv natuke rohkem kui 2000.

Teised uuringud on näidanud, et prostitutsiooni legaliseerimise või liberaliseerimisega paralleelselt eksisteerib riigis illegaalne prostitutsioon.

Seksitööstus on kasvav äri

Seksitööstusest on saanud ülemaailmne ja jõudsalt kasvav suuräri, mille aastased kasumid ületavad 12 miljardit USA dollarit.

Enamik naistest ja lastest seksitööstuses on kaubitsetud. Londoni Metropolitani ülikooli 2003. aasta uuringule toetudes võib väita, et 60–90% Euroopa Liidu prostituutidest on välismaalased. Rahvusvahelise tööhõive organisatsiooni hiljutise raporti andmetel on tööstusmaades rohkem kui 250 000 seksorja. Seksi vahendajad üritavad igale ärile iseloomulikult suurendada kasumit, hankides odavat “tööjõudu”, mis meie maailmajaos tuleb peamiselt Ida- ja Kesk-Euroopast.

Eesti on nagu suure pildi miniatuurne mudel. Politsei kirjeldab tüüpilist situatsiooni selliselt: prostitueeritud naine saab kliendi makstud rahast 25–30%, taksojuht ja bordelliomanik saavad ülejäänu. Nad kõik maksavad oma osast n-ö katust, kusjuures prostitueeritud naine peab lisaks maksma renti bordelliomanikule.

Prostituudiks kaubitsemine toimub Eestis nii piiriüleselt kui ka riigisiseselt. Palermo protokoll, mille riigikogu ratifitseeris 10. märtsil 2004, ei tee neil kahel vahet. Võtmeküsimus on tegevuse ekspluateeriv otstarve, mitte inimese liikumine oma riigis või üle riigipiiri.

Eestis puudub hea tahe, et jõustada prostitutsiooni ja inimkaubitsemist puudutavaid seadusi. Meie seadustes puudub termin “inimkaubitsemine”, ehkki Palermo protokolli ja mitmeid teisi rahvusvahelisi leppeid ratifitseerides oleme andnud nõusoleku võidelda inimkaubitsemise vastu. Olemasolevaid prostitutsiooni vahendamist ja bordelle puudutavaid seadusi ei rakendata. Veel hullem: tundub, et valitsus ei ole huvitatud illegaalsest ärist tuleneva ja üha kasvava ohu vastu võitlemisest.

Ministeeriumides koostatud “Inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava 2006–2009” ei sisalda konkreetseid ettepanekuid seadusandluse muutmiseks, võitlemaks efektiivselt inimkaubitsemise ja prostitutsiooni vastu.

Lähemas tulevikus tuleb meil tegeleda tagajärgedega, mida toob endaga kaasa Soome parlamendi otsus kriminaliseerida seksi ostmine. Valitsus aga ei koosta plaani, kuidas nende tagajärgedega adekvaatselt tegeleda.

Seksi ost kriminaliseerida

Mida soovitab Wall Street Journali juhtkiri? See juhib tähelepanu Rootsis 1999. aastal vastu võetud seadusele, mis kriminaliseeris seksi ostu. Suhteliselt lühikese ajaga on tänavaprostitutsioon vähenenud 70–80% ning prostitutsioon hotellides, klubides ja teistes siseasutustes kahanenud poole võrra. Kui Rootsi kaubitsetakse nüüd igal aastal 400–600 naist, siis väiksemasse naaberriiki Taani igal aastal 3000 prostituuti. Kuid selle seaduse ilmselt kõige suurem mõju on suhtumise muutus ühiskonnas: seksi ostu ei peeta aktsepteeritavaks käitumiseks.

Politsei ja prokuröride teadlikkus on tõusnud, samamoodi valmidus uurida ning süüdistada sutenööre ja kaubitsejaid. Aastail 1999–2004 on seksuaalteenuste ostmise tõttu arreteeritud 734 meest, neist süüdi mõistetud 140.

Kui Soome võtab kevadel vastu Rootsiga sarnase seaduse, jääb Eestil üle vaid samamoodi toimida. Valitsus vastutab, et kõik selleks vajalikud sammud oleksid astutud õigeaegselt. Esimene samm on põhjaliku inimkaubanduse vastu võitlemise tegevuskava koostamine ja heakskiitmine.

Ilvi Jõe-Cannon, politoloog, Eesti naisuurimus- ja teabekeskuse tegevdirektori kt