ILMAR RAAG: Tahan valijakaitseseadust

Aga täiesti võimalik, et ma eksin, sest poliitikuid iseloomustab kummaline skisofreenia: valimistevälisel ajal on nad suutelised analüüsima riigi olukorda ühtemoodi ja vägagi kainelt. Rock’n’roll algab sealt, kus nad koostavad oma tegevuskava.

Kogu maailmas räägitakse populismi esiletõusust. Olgu selle esindajateks siis vasakpoolne Hugo Chavez Venezuelas või parempoolsed vennad Kaczynskid Poolas. Meile sarnasemas Kesk-Euroopas seostab Bulgaaria politoloog Ivan Krastev populismi masside mässuga pärast eliidi-demokraatia “Euroopa Liidu projekti”. Nüüd, kui kogu Kesk-Euroopa on Euroopa Liiduga ühinenud, soovivad massid kiiresti kätte saada kõike seda, mida nad on üle 15 aasta oodanud. Populistlik poliitika tõlgendab seda eelkõige kui ebanormaalsuse piiril olevat survet sotsiaalsfäärile.

Valime mittesoovitavat

Mida aga massid seejuures tähele ei pane, on see, et sümptomaatiliselt on sellist retoorikat kasutavad valitsused hiljem klannistunud, mis tegelikult ei ole lihtsalt korruptsioon, vaid tähendab rünnakut konstitutsioonilise demokraatia põhimõtetele. Sel puhul tahaks meenutada, et massid on juba mõnel korral demokraatia maha müünud, kui meenutada kas või ainult 1933. aasta Saksamaad. See kõlab väga tuttavlikult ka Eesti kontekstis, kus ma ometi ei ole kohanud veel inimest, kes tahaks loobuda kui tahes kehvast demokraatiast. Järelikult on suurima eksimise võimalus see, et me valime midagi, mida me tegelikult ei soovi.

Kuna ma tunnen igast erakonnast vähemalt ühte mõistlikku inimest, siis otsustasin püüda mõnest uhkemast lubadusest ise aru saada. Läksin Reformierakonna kodulehele, et mõista, millele on nad rajanud usu, et 15 aastaga on reaalne jõuda Euroopa viie rikkama riigi hulka. Paraku ei antud sealt mulle ratsionaalsete argumentide näol mingit tuge. Oma loogika järgi mõtlesin, et küllap nende visioon saavutati nii, et arvutati, kui mitme aastaga jõuaks Eesti SKT järele Euroopa rikkamatele, eeldusel, et meie majanduskasv säilib ja nende oma on endiselt 2–3%. Võib-olla ma eksin, aga Reformi valimisplatvorm ei andnud mulle rohkem andmeid.

Järgmiseks läksin Keskerakonna kodulehele ja püüdsin aru saada, millisele analüüsile nad rajavad oma avaliku sektori 25 000-kroonise keskmise kuupalga. Seal oli üks lause rohkem kui Reformierakonna platvormis: “Selleks on vaja igal aastal valimistele järgneva nelja aasta jooksul tõsta avaliku sektori töötajate keskmist palka 23 protsendi võrra.”

Ebapiisav informatsioon

Kuna midagi enamat analüüsiks ei pakutud, siis võib-olla hakkas mu pea töötama vales suunas. Võttes optimistlikuks eelduseks, et Eesti majandusareng jätkub(?), oleks avaliku sektori palgakasv kaks korda kiirem. See aga omakorda tähendab, et sama aja vältel jääb mingile muule avaliku elu sektorile vähem raha. Sest raha ei teki riigieelarves mitte millestki ega kao kuhugi, vaid muundub ainult ühest olekust teise. Rahandusministeeriumi kõige tüüpilisem küsimus sel puhul oleks: “Kus on selle palgatõusu kate? Kellelt või millelt me raha ära võtame, sest ilma seda tegemata ei ole sel määral palga tõstmine võimalik!”

Ma usun, et tehniliselt on võimalik neid palku tõsta, ent televisioonitöö kogemusest mäletan, et see oli alati valikute küsimus. Ühte kohta panna tähendas teisest kohast võtta. Kui ma saan teada, et samaaegselt saab teaduspõhine majandus vähem toetust, siis muutun tunduvalt skeptilisemaks, sest kiireneva inflatsiooni tingimustes ei ole 25 000-kroonisest kuupalgast pikemas perspektiivis palju abi. Ainult selliseid dilemmasid avalikustades saame me teha strateegilisi valikuid, sest alles siis, kui ma tean, millest tuleb loobuda, saan teada, mida ma võidan. Pange tähele: ma ei väida, et Keskerakonna silmapaistvad lubadused on valelikud, vaid seda, et nende poolt pakutavast informatsioonist ei piisa.

Veidi nõutu valijana tahan ma nüüd saada valijakaitseseadust, mis sarnaselt tarbijakaitseseadusega sätestaks, et toote pakendil peaksid olema kirjas toote omadused ja kasutamistingimused. Iga erakonna platvorm võiks kohustuslikus korras sisaldada ühtset strateegilise analüüsi vormi, kus on olemas nii olukorra kirjeldus kui ka arvulised eeldused, mis lubaksid vastava erakonna eesmärkide täitumist. Eelkõige tähendaks see riigieelarve prognooside tasandil oma lubaduste katteallikate avamist.

Muidugi ei lähe iga valija seda analüüsi lugema, aga kindlasti muutuks platvormide diskussioon asjalikumaks, kui arutluse all ei oleks ainult muinasjutud ja pehmed väärtused, vaid ka konkreetsed tegevuskavad.