IGOR KOTJUH: Tolerantsusest aktsendi vastu

Mees, Sul on täiesti õigus.

Kui aktsendi pärast norima hakatakse, siis sellepärast ei ole vaja hakata ennast halvasti tundma. Tean isegi, et see ei ole lihtsalt järgitav nõuanne aga nii lihtsalt on kõige parem.

Tegelikult on vähemoluline, kuidas täpselt suhtlemine käib, oluline on, et suheldakse ja üksteisest õigesti aru saadakse. Ja intelligentne inimene ei naera sealjuures aktsendi üle.

Aktsendist.
Arvan, et see tuleb juba emaüsas ja väikelapsena iseenesest kohale. Igal keelel on oma iseloomulik aktsent. EEstlased räägivad vene keelt puuvene aktsendiga ja "vjenjelaased jallegi ooma aktsentiga".
Millegipärast on mul kujunenud selline seisukoht, et võõrkeelt õppides omandavad selle iseloomuliku aktsendi täielikult just need, kel absoluutne muusikaline kuulmine.
Eesti mees.

keelt rääkides on aktsent vältimatu. Endal on olnud elus üsna pikk periood, kui tuli suhelda kaheksas keeles. Lõpuks rääkisin kõiki keeli ühtlase aktsendiga, ka emakeelt.

Samas, aktsenti häbeneda ei ole küll mõtet!

Aktsendi pärast norivad nagunii vaid hälvikud. Jah, nalja saab teatud keele eripärasid järele ahvides kah, aga see ei ole mönitamine, peaks olema huvitav mölemile osapooltele. Ehk pöhiasi on keel ära öppida selles ulatuses, et saab nii ajaleht loetud kui ametites asjad aetud. Möne käände segamini ajamine on ju normaalne (vähemalt neile, kes peale inglise keele veel mönda muud keelt valdavad)

Iseenesest sümpaatne lugu.
Aga ära põe aktsendi pärast! Enamasti kõigil võõrkeeles rääkijatel on juures suurem või väiksem aktsent - see on ju paratamatu. Kas oled ehk tajunud pahakspanevat suhtumist? Ehh, ka punapeade või rangjalgade üle saab irvitada, aga taolisi ei saa südamessse võtta.

Väga mõistlik artikkel. Aitäh.

tõenäoliselt räägin aktsendivabalt mõlemat kohalikku keelt, loodan vähemalt, keegi pole mind juba aastaid osatanud.
naljakas oli hoopis see, et saksakeele õpetaja heitis ette vene aktsenti, hiljem inglise keele puhul pidi jälle saksa tunda andma ja kunagi ammu - ammu arvati - eesti keele puhul `L` kõlab kuidagi soomepäraselt kalgilt:D ja soome keelt pole ma eales õppinud. see selleks, aga seda olen küll tähele pannud, vene keeles on jutt kiirem, elavam ja ... "mežnacional`noe" voolab sujuvalt.

Parimad tervitused!
Paraku on meil lkood nii, et siinse paljurahvuselise, kuid samas venekeelse asurkonna seast tekkinud humanitaarintelligents on reeglina kolinud Venemaa suurtesse kultuurikeskustesse, sest siinsest venekeelsest seltskomnnast ei ole nende loomingu tarbijaid. Palun vaadake, kui vähe ostetakse Eeestis venekeelset kirjandust ning ärge imestage, et sellegi vähese põhilised ostjad on hoopiski eestlased ning üldsegi mitte siinsed venekeelsed elanikud.
Omal ajal kirjastasin ning müüsin ka rongides anekdoote. Kogu aeg käis kisa, et "miks pole venekeelseid". Eeldades suurt läbimüüki, trükkisisin neid hulgi. Aga müüa ma neid ei saanud, sest nüüd pidin kuulma, et "ztshem nam eti". Üks vagunisaatja kurtis samuti, et temalt olevat lausa tungivalt nõutud venekeelseid lehti, aga kui ta neid lõpuks pakkus, siis ei olnud soovijaid.
--
Lõpetuseks anekdoot tänase Venemaa kohta:
"Kas Venemaal on demokraatiat?"
"On küll, aga kõigile ei jätku."

Tore artikkel! Üks minu harjukast tuttav suudab kõnepruugi järgi vahet teha saarlasel ja hiidlasel ning räägib pärast kolmandat õlut kõiki kohalikke keeli peaaegu ilma aktsendita. Tema on ütelnud, et mida enam keeli kõneled, seda enam leiad neis (ja neid keeli kõnelevais rahvastes) üllatavaid omavahelisi seoseid. Aktsent polevat mingi probleem ja grammatilisi ning süntaktilisi vigu tegevat kõik keeleõppijad. Ka emakeele õppijad, kuid nemad teevad oma vead nii varakult, et on täiskasvanuks saades eksimused unustanud.

See on ju kõik väga pheen, aga ma arvan, et toredam oleks kui venelased oma koju tagasi reisiks. Eesti eestlastele.

Erandiks on siiski EPLO toimetajad. Siia võetakse tööle vaid neid, kes ei suuda emakeelt ära õppida.

Isoleeritud rahvus on nagu supp ilma soolata, kuid ühtki suppi ei tohi muuta soolveeks.

eks ole ju eestlasigi venemaal (alates Urmas Otist tema kuulsate intervjuude ajastul vene televisioonis kuni Astrid Kandleni tema konfontatsioonis Putiniga, kus viimane isiklikult aktsenti irooniliselt mainis, lihtinimestest rääkimata) ühtelugu aktsendi pärast pilgatud. Meil ei ole jäänud muud üle kui need pilked alla neelata ja edasi teenida. Ei pea küll vajalikuks kättemaksu, aga paraku - see saatus saadab paljusid teises keeles rääkijaid.

Igor,
Olen ise elanud mõnda aega välismaal ja õppinud ära kohaliku keele võõrkeelena - tean kui keeruline see on.
Eestlasena on mul tõsine lugupidamine igaühe vastu, kes on võtnud vaevaks selle (mis seal salata) marginaalse ja keerulise keele võõrkeelena ära õppida.
See, et eesti keelt aktsendiga räägid on loomulik ja iga vähegi mõistlik emakeelena eesti keelt rääkija ei pööra sellele mingit tähelepanu.

Millegipärast on mul kujunenud selline seisukoht, et võõrkeelt õppides omandavad selle iseloomuliku aktsendi täielikult just need, kel absoluutne muusikaline kuulmine.
arvab eesti mees.

Sama loogiliselt arvasin minagi, aga keeltekoolis mitut võõrkeelt õppides ja koolikaaslaste elukutseid ja harrastusi tundma õppides selgus, et see ei pea alati sugugi paika, kuigi peaks.

Mulle on elevant kõrva peale astunud, aga keeltekoolis pandi tundi tulnud asjapulkade ees alati just mind hääldamisharjutusi lugema.

Keelt tuleb hakata õppima lasteaiaeas, siis on aktsent väiksem või olematu.

Kohtasin kubagi Venemaal naist, sõjaväelase tütart, kes koos isaga oli loksunud paljudes kohtades üle suure kodumaa nagu tol ajal kombeks oli. Oli käinud ka Eesti lasteaias ja ütles appsull puhtas ja aktsendita eesti keeles paljusid rutiinseid väljendeid, aga vabandas, et enam ei mäleta, mis nad tähendavad.
See jättis nii rabava mulje, et ükskord hakkasin kogemata temaga isegi eesti keeles rääkima.

WOW!!!!!!!!!
üks jaainumas kord, kus saab sinuga noustuda, eesti-mees, ja kus sa ka midagi arukat ning mitte-lahmivat avaldad! Respekt! mul kohe tuju tousis.
repliigi korras (muusikuna) lisan vaid, et absoluutne kuulmine ei peagi olema, lihtsast treenitud muusikalisest kuulmisest piisab - enamus muusikuid on keelte peale andekad, ja suht aktsendivabad

Aktsent annab jutule värvi. Ühe minu Soome-reisi eredam mälestus on Kotka linnas kuuldud giid Timo jutt eesti-soome segakeeles. Muidugi, on veel ka teine äärmus - üks minu tuttav neiu rääkis pärast aastat pealinna koolis tudeerimist eesti keelt inglise aktsendiga...

kahjuks küll :D

et siis: inimesed, kes siin kommite, kas olete tähele pannud, et praeguseks hetkeks on sündinud midagierakordset. Nimelt (ühe erandiga) on siiani avaldatud vaid positiivseid kommentaare autori ja tema arvamusavalduse suhtes! kui see pole saavutus, siis mis see on? me vist hakkame inimesteks saama...

See nüüd mõni probleem! Aktsent ma mõtlen. Vaadake eestlasi (ja soomlasi), kui me inglise keelt räägime - ugrimugri aktsent on nii tugev ja omapärane, et naerma ajab. :) Venelased peaks väga hästi teadma, kuidas eestlased vene keelt räägivad - rämedalt puiselt, no isegi ei viitsi keelt väänama hakata, laotakse vene keel eesti hääldusega. :)) Samas mulle tundub, et eestlased nagu ise naudivad oma aktsenti võõrkeeli rääkides - selline tõelise ugrimugri tunnus või nii... :)

Kuidas Mika Häkkinen ja Raikkonen (ja muud soomlased) englishit räägivad, teame me kõik. :)