Ignar Fjuk: Millegi vastu ei eksitud
Eesti Päevalehe artikkel „Rein Raud ja Ignar Fjuk ehitasid TLÜ maja ilma konkursita” (EPL 7.12) võis jätta meelevaldse mulje asjaosaliste rollist hoone projekteerimisel.
Projekteerimistingimuste jaoks vajaliku eskiislahenduse saamiseks 2006. aasta suvel korraldatud projektihankel esitas hinnapakkumise vähemalt neli bürood. Leping vaid u 2000 ruutmeetri rekonstrueeritava ja osaliselt asendatava pinna kavandamiseks sõlmiti odavaima pakkumise teinud Ignar Fjuki Arhitektuuribürooga. Projekt ei kasvanud „üleöö” viis korda suuremaks, see protsess kestis 2,5 aastat.
Pärast esialgse eskiisi koostamist hakkas ülikool projekti sammhaaval laiendama – peamiselt vajaduspõhiselt, ent ka amortiseerunud hooneosade lammutamist ja sellest tekkivaid võimalusi igakülgset kaaludes. Põhjus, miks ülikool alustas protsessi tagasihoidlikus mahus, tulenes ilmselt rahalistest võimalustest. Programmi suurendamise otsused langetati aga rektoraadi koosolekutel. Näiteks vajadus suure konverentsikeskuse järele ilmnes alles 2008. aasta kevadel. Arutelude pingelisust tunnistab ka see, et veel 2009. a alguses sain ülesande leida teadushoone mahus koht ka nüüd hoovi rajatud meediakolledžile. Üldse pidin lahendust kolm-neli korda ümber tegema. Ülikoolipoolne lõplik ruumiprogramm valmis alles mais 2009.
Oleks kaotatud aega
Kerkib küsimus: miks siis konkurssi ei korraldatud? Tean, et seda kaaluti. Kuid siis oleks pidanud seni kulutatud raha ja aja korstnasse kirjutama, sest juba välja töötatud ja heaks kiidetud lahendus poleks saanud konkursil osaleda võistluse anonüümsuse nõude tõttu. Logistiliselt toimiv, kompaktne ja ökonoomne lahendus sisaldas kuut-seitset instituuti, laboratooriumide kompleksi, suurt konverentsikeskust ja sööklat, kolme korrust läbivat raamatukogu. Ülikool otsustas mitte alustada kogu protsessi uuesti, vaid jätkata kooskõlas riigihangete seadusega eelprojekti koostamist olemasoleva eskiisi alusel.
Avaliku konkursiga oleks saanud protsessi alustada vaid siis, kui oleks kohe teatud, mida soovitakse, ja kui selleks ka raha oleks olnud. Seda teadmist ega raha aga polnud. Lähteülesanne valmis alles projekteerimise käigus.
Sain töö vastavalt hankes esitatud tingimustele konkureerides, sest tegin kõige soodsama pakkumise. Kui endine rektor oleks tõesti mind seejärel kuidagi soosinud, siis miks oli nii, et eelprojektile järgnenud staadiume ei teinud ma enam mitte ülikooli, vaid juba ehituse avaliku riigihanke võitnud OMA Ehitaja tellimusel?
