Igihaljas sõda
Jääb mulje, nagu oleks 67 aastat tagasi peetud sõda lõppenud alles eile. Kuidas muidu seletada, et võitu tähistama pole tulnud mitte ainult raugad, vaid ka väga noored inimesed, kes ei pea paljuks vabatahtlikult auvalves seista ja ümber kuju marssida. Tavaliselt kurdetakse ikka just selle üle, et tänapäeva noori ei huvita minevik ja nad ei tunne ajalugu! Need poisid ja tüdrukud kaitseväe kalmistul tõendaks justkui vastupidist.
Tegelikult on asi vist küll milleski muus. 67 aastat tagasi lõppes sõda paljude riikide ja rahvaste jaoks, aga ma ei usu, et see tähtpäev läheks kuigi palju korda näiteks noortele ameeriklastele, inglastele või prantslastele. Võidupüha tähistamine piirdub nende kodumaal üldjuhul ametlike ja formaalsete tseremooniatega: keegi asetab kuhugi pärja ja ongi kõik. Tavakodanikule ei tule pähegi seda päeva kuidagi eriliselt südamesse võtta. Sõda lõppes ju nii ammu, mingit isiklikku sidet praegustel põlvkondadel sellega pole. Ja see ongi loomulik.
Venemaal seevastu suhtutakse võidupühasse nagu kõige lähedasema inimese sünnipäeva. Hommikust peale ollakse pidumeeleolus. Mis ei ole tegelikult normaalne, sest inimese empaatiavõime on siiski piiratud ja kaugetele ajaloosündmustele säärase kirega kaasa ei elata. Mõtleme kas või oma Vabadussõja ja sellega seotud tähtpäevade peale – mõistusega me saame nende tähtsusest muidugi aru, aga kes siis ikka kas või meie suvisel võidupühal tõstaks lauas klaasi Võnnu lahingu mäletuseks? Lihtsalt on hea meel vabast päevast, mida kasutatakse jaanilõkke ehitamiseks ja poest grillvorsti ostmiseks. Ka vabariigi aastapäeval huvitab meid ennekõike see, milliseid kleite kannavad presidendi külalised. Vabadus-risti juurde viivad 24. veebruaril lilli ikkagi ametiisikud, tavainimesele ei tule selline mõte pähegi.
Ei oleks venelastegi jaoks võidupüha nii oluline, kui ta poleks aegade jooksul omandanud otseselt religioosset tähendust. See, mis pronkssõduri juures 9. mail toimub, on tegelikult jumalateenistus. Usupüha puhul ei mängi ajalooline aeg enam mingit rolli, Kristus sureb ja tõuseb üles igal aastal ning usklikud õnnitlevad üksteist sel puhul ikka ja uuesti, täis siirast rõõmu, ning täpselt samamoodi tähistab Venemaa igal aastal oma suurt võitu. Pronkssõdur aga on ikoon ega erine mitte millegagi mõnest imettegevast jumalaemast kusagil kloostris. Sellest ka see püha viha aprillimässu ajal – usklik ei talu, kui uskmatu tema ikooni käperdab! Georgi lint on aga nagu kaelarist, mis tähistab kogudusse kuulumist.
Meile tundub 9. mail kaitseväe kalmistul toimuv veider, aga jumalateenistused ongi kummalised – võõrale silmale. Sellepärast toimetataksegi neid tavaliselt suletud pühakodades. Võiks ka kaitseväe kalmistule kunagi kupli peale ehitada! Aga seni tegeleme lihtsalt oma asjadega, sest võõraid riitusi jõllitada pole ilus.
Eks tegelikult on ju ka eestlaste hulgas inimesi, kelle jaoks Teisel maailmasõjal on siiani ebaloomulikult suur tähtsus. Sõber Mart Juur on neid kirjeldanud kui karvaste ninasõõrmetega vanamehi, kelle koduselt raamaturiiulilt ei tohi mingi hinna eest puududa Goebbelsi elulugu ja Rommeli mälestused. Ka see on omalaadne sekt ja neid häiribki pronkssõduri juures toimuv kõige rohkem, nagu fanaatiline pastor ei suuda ilma raevuta silmitseda koraani. Uskmatute asi on aga peale passida, et ta seda põlema ei pistaks ja niimoodi püha sõda ei vallandaks.
