Idapiiril muutusteta
Eesti pürib transiidiriigi tiitlile. On meri ja sadamad, naabruses põhjatu Vene-maa turg. Eesti riik üritab meie transiidipotentsiaali müüa paljudes riikides alates Lõuna-Koreast ja Hiinast ning lõpetades Vietnamiga. Kuid ka kõige suurepärasemast asukohast pole suurt kasu, kui veoautod peavad Eesti–Vene piiril olevas kolmes maismaa piiripunktis (nendeks on Narva, Koidula ja Luhamaa) ootama keskmiselt poolteist ööpäeva.
Peamises piiriületuspunktis – Narvas – on ooteaeg kolm aastat olnud keskmiselt 2,3 ööpäeva. See aeg lisandub Eesti kaudu liikuva transiitkauba tarneajale. Ja olemegi konkurentsist väljas! Peterburi kaudu liikuval kontei-neril sellist ajakadu pole. Ja Soome Vaalimaa piiriületuspunkti läbib veoauto üldjuhul 10–15 minutiga. Sealt läheb Venemaale keskmiselt üle 800 veoauto päevas (kolme Eesti–Vene piiripunkti peale kokku pääseb Venemaale 150 veoautot ööpäevas).
Soome kolm õppetundi
Kolm-neli aastat tagasi olid ka Vaalimaal pidevalt 50 kilomeetri pikkused järjekorrad. Soomlased alustasid olukorra parandamist uuringust, kus tuli välja kolm peamist järjekorra põhjust.
Esiteks selgus, et kaubamaht oli kasvanud ja kogu piiritaristu nii Soome kui ka Vene poolel vajas laiendamist. Teiseks uuriti, miks eelistasid autod Vaalimaa piiripunkti 30 kilomeetrit põhja pool asuvale Nuijamaale, kus järjekordi ei olnud. Põhjuseks oli vilets autotee Vene poolel teisel pool Nuijamaad ning Vene impordireeglid, mis lubavad teatud kaupu importida läbi kindlate piiripunktide.
Kolmas põhjus peitus Vene tolli töökorralduses ja väheses motiveerituses. Kui Soome poolelt sai auto üle kümne minutiga, siis Vene poolel on rohkem igasuguseid ametnikke, kellel igaühel on seoses kaupade importimisega oma ülesanded ja paberitöö teha.
Siis hakkasid naabrid probleeme koos venelastega lahendama. Kuigi juba enne uuringut oli rajatud parklaid veokite parkimiseks ning käivitatud järjekorra elektroonilise broneerimise süsteem, ei andnud see erilist efekti, sest piiri läbilaskevõime ei suurenenud.
Piiriületuse võtsid oma südameasjaks ka Soome president ning valitsus- ja piiriametnikud, kes rääkisid sel teemal oma Vene kolleegidega regulaarselt toimuvatel kohtumistel. Nii suudeti sõlmida kokkulepped ning muuta seadusi. See koostöö jätkub praegugi – värskeks näiteks on Helsingi–Peterburi kiirrong Allegro, mis piiril ei peatugi. 3,5 tundi ja oletegi kohal. Muide, nüüd käib aktiivne riikidevaheline koostöö Allegro Cargo käivitamiseks, mis samuti piiril ei peatu. Ilmselgelt tõmbab see rong hulga kaupu Tallinna Sadamast ära.
Olukord Narvas sarnaneb Vaalimaaga 2007. aastal. Probleemid on samad. Ka soomlaste esimesed sammud olukorra parandamiseks – autoparklate rajamine ja elektrooniline piiriületuskord – on meil tehtud. Aga nende tulemusena transiitaeg ei vähenenud. Konteiner ootab piiril ikka keskmiselt 2,3 ööpäeva. Ainult selle vahega, et autojuht ei pea seisma autoga maanteel ebainimlikus järjekorras, vaid võib kodus magada.
Asi vajab lahendust – logistikaklaster üksi seda teha ei suuda. Vaja on koostööd Eesti ja Vene riigi vahel. Kuidas seda aga teha, kui meie riigijuhid ega valitsusametnikud peaaegu ei suhtle?
Kuna riigid ei suhtle, peab Vene pool meie piiriületuspunkte „ebasõbralikeks”. Sealt läbipääsevatele transpordivahenditele on seatud selge piir: 150 veoautot ööpäevas, ei grammigi enam. Kui keegi Vene poolelt sooviks piiripunkti tööd efektiivsemaks muuta ja rohkem autosid läbi lasta, saaks ta kohe karistada. Vene pool ei ole piiri efektiivsuse suurendamisest huvitatud. Vastupidi, just nii ongi nende arvates hea! Nii ei kavatse Vene pool riiklikul tasandil teha ka ühtegi investeeringut, mis parandaks Eesti–Vene piiril asuvat või sinna viivat taristut. Isegi Peterburi–Ivangorodi maanteelõik, on Venemaa investeeringute plaanist eemaldatud ja varsti saab seal sõita vaid soomukiga.
Mis kasu on meil uhkest Koidulasse ehitatud raudtee piiritollipunktist, kui Vene poolel midagi juurde ei ehitatud ning piiranguid ööpäevas üle lubatavate rongide osas maha ei võetud? Üks kasulik moment siiski on: üle seitsme aasta saab Eestist jälle raudteel külmkaupa vedada, kuna nüüd avatakse EL-i nõuetekohane veterinaar- ja toidukaupade piiripunkt. Selle pikk puudumine suunas külmkaubad naaberriikide sadamatesse ja siin on tegemist eeskätt meie riigiametnike saamatusega. Kaotatud kaubavoo tagasivõitmiseks kulub aastaid.
Tantsivad kaerajaani
Meie geograafilisest asendist pole erilist kasu, kui me oma naabriga suhteid korda ei saa. Klient ei soovi kaotada piiriületuseks kuluvat 2,3 päeva. Parem viia kaup juba mõne teise riigi kaudu. Tõsi, Eesti ja Venemaa halbades suhetes pole süüdi üksnes Eesti. Tango tantsimiseks on alati vaja kahte. Kuid tahe midagi ära teha pole ka Eesti poolel eriti suur. Meie poliitikutele näib pigem meeldivat uhkelt ja omapäi kaerajaani keksida.
Üheks peamiseks takistuseks on Eesti–Vene piirilepingu puudumine. Kuni Eesti lepinguprojektil säilib praegune preambul, pole selle jõustamiseks mingit varianti. Seni pole ka normaalseid riikidevahelisi suhteid. Transiidisektor annab 6–7 protsenti Eesti SKT-st. Rumal oleks kaubavood lihtsalt naabritele kinkida. Ja samal ajal investeerida üle kahe miljoni euro riigi raha näilisse transiidiarendusse ehk „Eesti toreda geograafilise asendi promomisse”. Pasunakooride, murumütside ja kama maailma suurtele transiidimessidele vedamine meid edasi ei aita.
Olen seda meelt, et Eesti ise oma suhteid Venemaaga parandada ei oska ja riik peaks paluma appi läbirääkija.
