Hooaeg poliitikateatris on alanud

Kohtukulli abiga Eestimaa roheliste eestkõnelejaks tagasi tõusnud ja nüüdseks sellelt kohalt uuesti taandunud Marek Strandberg ütles erakonnas toimuva selgituseks otsesõnu, et „osas teatrites tehakse erakonda, osas erakondades te­hakse teatrit”. Ehkki Strandberg soovis selle sõnumiga pilgata vahepeal erakonna eestkõnelejaks olnud lavastaja ja teatrijuhi Peeter Jalaka tegevust, on sündmused roheliste parteis tõeliselt teatraalse mõõtme omandanud just tänu Strandbergi enese tegevusele. Ühelt poolt sõlmis ta teisi juhatuse liikmeid eirates kohtuvälise kokkuleppe, et vabaneda erakonda määrivast kohtuasjast, teiselt poolt aga palus prokuratuuril algatada kriminaalasi erakonnakaaslase Peeter Jalaka vastu. Pealtnäha üsna vastuoluline käitumine – ent suur kunst muidugi loogikareeglitele ei allu...

„Lüürikute” ja „füüsikute” vastuolu selles erakonnas seisneb eri arusaamades poliitika olemusest ja selle tegemise viisidest. Kui „lüürikud” on idealistid, kes seavad esiplaanile demokraatlikud printsiibid, siis „füüsikud” pooldavad pragmaatilist lähenemist ega põlga ära ka susserdamist ja kõverteid. Mõistagi on teine tegevusviis praeguses Eesti poliitikas edukam.

Kui roheliste seas loob dramaatilisi pingeid lõhenemisoht, siis Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Rahvaliit soovivad anda hoopis ühinemisetendust. Seni paistab publiku huvi selle ettevõtmise vastu kesine olevat. Kardan, et erinevalt Ühtse Eesti suurkogust, mille jaoks isegi Saku suurhall kipub kitsaks jääma, ei suudaks Jüri Pihl ja Karel Rüütli oma sõuga täita paarisajakohalist black box’igi. Koguni paljud nende oma erakonnakaaslased tõrguvad selles etenduses osalemast.

Lõhe Rahvaliidus

Rahvaliidu valutut liitumist sotsidega takistab lõhe ühinemist taotlevate noorte poliittehnoloogide ning iseseisva erakonnana tegutsema harjunud konservatiivse tiiva vahel. Kui esimesed lähtuvad pragmaatilisest kaalutlusest poliitikas edasi püsimiseks („kui meid Rahvaliiduna ei valita, eks hakakem siis sotsiaaldemokraatideks”), siis teised näivad eelistavat püstipäi väljasuremist oma põhimõtetele kindlaks jäädes.

Rahvaliidu kuulumine vasakliberaalide sekka pole ju sugugi enesestmõistetav. Erakond on varem ikka toonitanud oma rahvuslikku ja konservatiivset alget, mis maarahvale loomupärasem. Ehkki tänapäeva subsiidiumidekeskne põllumajandus paneb maatootjad tõepoolest toetama pigem suuremat riiklikku üm­berjaotamist esindavat vasakpoolset maailmavaadet kui omanike ja peremeeste parempoolsust. Ent teatavasti leidsid esimesed peret heitnud rahvaliitlased koha hoopis paremliberaalses Reformierakonnas. Rahvaliidu rahvuslikkust ja konservatiivsust rõhutav tiib võiks oma meelsuselt aga sobida pigem Isamaa ja Res Publica Liitu.

Ühiskondlik ootus muutuste toimumiseks erakondlikul maastikul on aga vaieldamatult olemas. Nii mullu toimunud kahed valimised kui ka erakondade toetust mõõtvad arvamusuuringud kinnitavad, et umbes 25–30 protsendil valijaist on raske leida endale sobivat erakondlikku eelistust. Just seetõttu on räägitud nn kolmanda jõu loomise vajadusest populistlikult vastanduvate äärmuste – Reformierakonna ja Keskerakonna – vahele. Ent kas selline uus jõud saab tekkida kahe erakonna mehaanilisel kokkuliitmisel?

Miks peaks valija, kes pole seni hääletanud ei Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ega Rahvaliidu poolt, andma oma hääle siis, kui need kaks ühte heidavad? Jääb mõistatuseks, millest küll peaks kahe erakonna liitumisel tekkima selline sünergia, mis muudaks summa suuremaks kahest liidetavast ning viiks ellu sotside aseesimehe Indrek Saare väljendatud unistuse valimisvõidust.

Hallid juhid

Ma ei ole kuulnud, et keegi liitumise arhitektidest oleks suutnud sõnastada, millised on nende valijate ootused, keda nad ühinemise abil oma toetajate hulka loodavad võita, ja kuidas uus ühenderakond neid ootusi kavatseb täita.

Võib-olla peetakse sellist küsimust asjade käigust ette ruttavaks, sest alla kirjutatud on ju kõigest kavatsuste protokoll. Poliittehnoloogiliselt toimub kõik kindlas järjekorras. Kõigepealt arutatakse, kas ühinemine üldse võimalik on, ehk kas erakondadel on ülepea programmilist ühisosa, seejärel pannakse ühinemine erakonna kongressil/üldkogul hääletusele, siis viiakse ühinemine läbi, pannes paika kõik vajalikud ametimehed ja valimisnimekirjad, ning alles pärast kõiki neid protseduurilisi ettevalmistustöid võib asuda tegema ühist valimiskampaaniat ja jagama valimislubadusi.

Paraku ei saa kampaaniat jätta selleks ajaks, kui ühinemine juba teoks on saanud. Kampaania on tegelikult juba alanud ja ühinemine on üks selle oluline osa. Omavahelised vastuolud ja poriloopimine vähendavad tulevase erakonna šansse valijate poolehoidu võita iga päevaga. Ning kui ühinemist lõpuks ei toimugi, võivad mõlemad osalised olla ilma jäänud neistki valijaist, kes neil praegu on.

Algatatud ühinemisprotsessis on käest lastud võimalus haarata initsiatiiv valimiste põhiteemade sõnastamisel ning näidata tekkivat ühenderakonda jõuna, kes suudaks poliitikasse mingeid muutusi tuua. See eeldaks hoopis teist masti eestkõnelejaid, kui hallide ametnikena mõjuvad Pihl ja Rüütli seda suudavad. Praegu kõlama jäänud seisukohtadest võib teha järelduse, et ühinemise tulemuseks on lihtsalt senisest suurema liikmeskonnaga sotsiaaldemokraatlik erakond.

Muidugi on ka erakonna organisatsioonilisel tugevdamisel olu­line roll valimisedu sepistamisel. On igati mõistetav, miks Sotsiaaldemokraatlik Erakond ihaldab enda käsutusse saada Rahvaliidu tugevat üle-eestilist organisatsiooni. Ehkki ei maksa unustada, et viimastel eurovalimistel kogus Rahvaliit vähem hääli, kui on erakonnas liikmeid...

Neid valijaid, kes kurdavad poliitilise valiku puudumise pärast, ei saa enda poole võita liitmis- ja lahutamistoimingutega parteimaastikul. Pigem asuvad nad samal lainel roheliste „lüürilise” tiivaga, oodates Eesti poliitikasse rohkem ausust, läbipaistvust ja koostööd – uut poliitilist kultuuri. Praeguse seisuga seavad need valijad sammud pigem Saku suurhalli Ühtse Eesti suurkogule, kui näevad lootuskiirt kahe etableerunud erakonna ühteheitmises.