HILLE MAAS: Kas puudega inimese koht on vaid kodus?

Tundsin tahtmist õppida füsioterapeudi huvitavat ja rasket elukutset ning olin tulvil energiat, et arendada pärast oskuste saamist seda eriala ka kodumaal, aidates puuetega inimestel toime tulla.

Aga ometi ei saa ma praeguses Eestis oma töö tulemustega rahul olla. Töötan abivahendikeskuses füsioterapeudina, aidates liikumispuudega inimestel valida abivahendeid – ratastoole, tõstukeid, dušitoole jms. Mulle meeldib füsioterapeudi töö, kuid paraku teeb mind nõutuks hädine ja segane seaduste rakendamine, mis takistab puudega inimestel sobivate abivahendite saamist. Mille taha see takerdub? Eeskätt riigi hoolimatuse ja ükskõiksuse taha. Riigil isegi puudub täpne ülevaade, kui palju meil liikumispuudega inimesi on.

Ratastooli hind kuni 100 000

Liikumispuudega inimestele pakutakse tänapäeval väga korralikke abivahendeid. Näiteks elektriratastooli abil on inimesel, kes ei suuda liigutada käsi ega jalgu, vaid võib-olla üksnes üht sõrme, võimalik liikuda nii sees kui ka väljas. Nüüdisaegsed aktiivtoolid võimaldavad käia nii tantsimas, tööl kui ka kalal. Probleemiks on aga kõrge hind – ainuüksi tavaline manuaalne ratastool, mille abil inimene üksi väljas liikuda ei saa, maksab 5000–6000 krooni; elektriratastooli hind on aga umbes 100 000 krooni. Kuna riik katab ratastooli hinnast 90 protsenti, ent ressursid on piiratud, seisabki abivahendeid määrav komisjon valiku ees: kas rahuldada viis taotlust 20 000-kroonise ratastooli peale või üks taotlus

100 000-kroonise peale? Olgugi et parem ratastool tagab liikumispuudega inimesele võrreldamatult parema olemise, aidates tal osaleda ka elus väljaspool koduseinu.

Sotsiaalhoolekande seadus ütleb, et “rehabilitatsiooniteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, suurendada ühiskonda kaasatust  ja soodustada töötamist või tööle asumist”. Väga ilus klausel, kuid kasutu. Kui abivahendid pole kättesaadavad, siis see mitte üksnes ei takista puudega inimese iseseisvat toimetulekut, vaid aitab kaasa ka tema süvenevale isoleeritusele ühiskonnast. See, kui puudega inimene on sunnitud istuma ainult kodus, toob kaasa ka tema sotsiaalse mandumise. Milleks koostada uhkeid rehabilitatsiooniplaane ja lisada sinna pikk abivahendite nimekiri, kui reaalselt ei saa puudega inimene abivahendit soetada?

On ebanormaalne, et kui puudega inimene vajab oma elukvaliteeti parandavat abivahendit, siis heal juhul aasta esimesel poolel osutub see võimalikuks, aasta teisel poolel aga tuleb tihti leppida tõdemusega, et ehk järgmisel aastal leidub raha temale vajamineva abivahendi soetamiseks riigi osalusel.

Kui abivahendit vajav inimene, rehabilitatsiooniplaan näpu vahel, abivahendikeskusse ilmub, muutub olukord tema jaoks väga konkreetseks: “Riigi osaluse katmiseks eraldatud rahasumma on abivahendifirmal selleks aastaks ära kasutatud, kuna nõudlus ületab oluliselt riigipoolse rahastamise taseme.” Ja ongi kõik – kas istud kodus või, vabandage väljendust, roomad ringi, kuna liikumist soodustavat abivahendit ei ole võimalik ei laenutada ega osta. Muidugi ütlevad asjaomased ametnikud nüüd, et palun väga, täishinnaga on alati võimalik abivahendit nii laenata kui ka osta.

Riigilt puudega inimesele

Kas ametnikud on vaevunud endale selgitama, kui palju maksab üks kõige tavalisem manuaalne ratastool? Toimetulekupiiril virelev puudega inimene ei suuda omale vajaminevat abivahendit laenata, kuna sotsiaaltoetused võimaldavad soetada vaid kõige hädapärasemaid igapäevaseid vahendeid. Vahetevahel, nähes puudega inimeste iseleiutatud, kombineeritud ja parandatud liikumisabivahendeid, tekib mul tahtmine need ulmelised kodukäsitööna tehtud ja parandatud abivahendid koondada sotsiaalministeeriumi või riigikogu hoone fuajeesse ühtseks näituseks. Näituse nimi võiks olla ”Eesti riigilt puudega inimesele”! Kas meie seaduseloojaid ja eelarvet haldavaid inimesi siis ei huvitagi tegelikkus?

Hätta jäetud lapsed

Vaadakem abivahenditega seotud situatsiooni veelgi kurvemast aspektist. Eestis on sadu liikumispuudega lapsi. Kui meedikud on teinud lapsukese heaks kõik ja on selge, et tegemist on liikumispuudega lapsega, koostatakse talle tavaliselt suurepärane rehabilitatsiooniplaan. Rehabilitatsioonimeeskonna spetsialistid  selgitavad välja  abivahendite vajaduse, et laps saaks veidikenegi osa maailmast, mis teistele temaealistele suurt avastamisrõõmu pakub. Olen kaheksa aastat töötanud vabariigi ühes suuremas lastehaiglas ja tean, milline kohutav olukord on see vanematele, lähedastele ja lapsele endale, kui lapse tulevikku on alatiseks lisatud sõna “puudega”. Mäletan haiglas töötamise ajast ka seda, et rakendades oma välismaal õppimise aegset kogemust, üritasin pakkuda lapsevanematele parimaid võimalikke lahendusi abivahendite osas, et pisutki leevendada lapse isoleeritust ja pakkuda talle veidigi liikumisrõõmu. Masendusin aga korduvalt, kui abivahendifirmast teatati vastuseks, et soodustingimustel lapse abivahendit rentida ega osta ei saa, kuna selleks aastaks on riigi eraldatud finantsid ära kasutatud. Tuli jälle nutikate vanemate abil midagi leiutada, ehitada ja kombineerida. Nüüd olen ise selles olukorras, kus vastan oma endistele kolleegidele, kes lootusrikkalt ootasid minu kui füsioterapeudi tööleasumist abivahendikeskusse, sama pähekulunud lausega: “Kahjuks pole sel aastal enam võimalik lastele abivahendit ei rentida ega osta.” Absurdne, ebaõiglane ja vastik, aga teha pole midagi. Või äkki ikkagi on?

Võime liikuda on inimese tervise ja heaolu hädavajalik komponent. Meil kõigil on vaja sõpru, osaleda ühiskondlikus elus ning me kõik tahame oma elust rõõmu tunda. Ka liikumispuudega inimene tahab oma elust rõõmu tunda, selleks olemegi loonud rehabilitatsiooniteenuste tugisüsteemi, mis ise-

enesest on väga kiiduväärt. Kas meie vabariik, keda on palju kiidetud kui kiirelt arenevat Ida-Euroopa maad, pole veel omandanud sotsiaalset haritust ja sallivust? Või oleme me unustanud, et seaduste taga peaks olema inimene, riigi kodanik, kes peaks seaduse alusel temale laienevaid hüvesid kasutada saama? Kuhu suundud, Eesti Vabariik?