HENN SARV: Kas anonüümsus ongi vabadus?
(248)On pühapäev – kuulan kordussaadet rahva teenimisest. Kuulan ajakirjanike kommentaare anonüümsete kommentaaride kohta. Jõutakse selleni, et kommenteerijate tuvastamisnõue ründaks sõnavabadust. Ja ma ei saa aru, kus siin on loogika. Kas sõnavabadus tähendab õigust anonüümselt sõna võtta ja solki valada? Anonüümsus on ju argus, mitte vabadus.
Loen lehest Urmas Kuke (andmekaitse inspektsiooni peadirektor – toim) lugu temast ja tema privaatsusest. Oleme jõudnud niikaugele, et koolilõpetajate nimekiri riivab kellegi privaatsust! Rääkimata ülitobedast arutlusest teemal sünnipäevatervitused raadios, jõudsime nüüd siiamaani. (Mitteanonüümsed) kommentaarid Kuke artikli juures juhtisid tähelepanu privaatsuse rikkumisele kalmistul – seal on surnute nimed ja sünni-surmaajad must valgel kõigile lugeda, kivvi raiutud.
Kuhu me niimoodi jõuame – anonüümne, nimedeta, hall mass? Kohta, kus puudub vastutus ja sisuliselt puudub ka vabadus.
Nii-öelda andmekaitse
Kodanikuühiskond, mille poole me liikuda tahame, on tugevate isiksuste, ausate ja avameelsete inimeste ühiskond. Ühiskond, kus inimene ei häbene oma nime ega sõna ega tegu. Pseudoandmekaitse sildi all aga surutakse meile peale just sellist ühiskonda, kus puuduvad nimed, kus puudub vastutus, kus puudub kodanikutunne.
Ma ei poolda mitte kuidagi jälitamist. See, mis toimub inimese kodus, olgu inimese isiklik asi, kuigi hulk ajakirjanikke taas ajakirjandusvabadusele pretendeerides tahaks ka sinna ronida (ajakirjandusele ju andmekaitse ei laiene?).
Mina tahan, et andmekaitse kaitseks mind, minu puutumatust nn spämmi (muide anonüümsed kommentaarid on täpselt samasugune spämm nagu massikirjad ja -reklaamid) ja muu inforünde eest. Ma tahan olla kaitstud nii riigi, ametnike ja ajakirjanike omavoli kui ka kuritarvituste eest. Mitte aga saada halli massi õigust olla hall anonüümne mass.
 |
  |
 |
