HEIKI SUURKASK: Kellest saab Estonbaši Esimene?

Praegu tundub selline väljavaade üsna ebatõenäoline. Me oleme leidnud tee lääne struktuuri, mitmeparteiline ühiskond toimib juba 20 aastat, ükski partei avalikult demokraatiale lõpu tegemisest ei räägi. Meil on kogemus Konstantin Pätsi autoritaarsusest ja Karl Vaino despootiast. Me juba teame, mida tõrjuda.

Kuid ometi ei ole oht sulepeast imetud. Eesti kannab endas mitut järjepidevust. Üks on demokraatliku vabariigi oma, mis ometigi lõppes Pätsi riigipöörde ja vaikiva ajastuga. Teine on üheparteilise oligarhia traditsioon. Kommunistlik nomenklatura oli suutnud end aastakümneteks kehtestada ja pole rahul, et nende võim kadus.

Pilk varem Nõukogude Liidule alistatud riikide suunas pole küll julgustav. Peaaegu kõigis neis on asendunud mitme arvamuse demokraatia ühe partei ainuvõimuga. Kommunistlik diktatuur ei ole küll samal kujul tagasi tulnud, kuid peaaegu kogu endises Nõukogude Liidus peab demokraatia võitlust oma elu eest.

Türkmenistan ja Kasahstan on kehtestanud ainuparteiriigi. Valgevenes ei peetud vajalikuks oligarhia taastamisele isegi parteilist kesta ümber ehitada. Usbekistanis, Tadžikistanis ja Aserbaidžaanis on võim vormistatud “presidendipartei ja parteitute blokile”.  Moldovas suutis Kommunistlik Partei kogu võimu endale võtta. Venemaal vormistati mullu Ühtse Venemaa parteiline ainuvõim.

Armeenia on veel mitmeparteiline, kuid valimisprotestid lõppesid seal veresaunaga. Gruusia ja Ukraina üritasid despootlikke tendentse lõpetada revolutsiooniga, kuid sellest puhkes üliraevukas võitlus. Läänemeelsuse kaotus tähendaks ka demokraatia hääbumist. Kõrgõzstan juba libises revolutsiooni järel üheparteiriiki tagasi.

Nüüd on Läti langenud korruptsiooniskandaali. Leedus on aga Paksase ja Uspaskihhi skandaalid löönud kogu poliitika segi. Eesti on jäänud viimaseks NLKP võimu all olnud territooriumiks, kus demokraatia pole veel küsimärgi all.

Kodused kallakud

Kas me oleme võimelised juba võidetud vabadusi kaitsma? Vastus võib olla ka eitav. Osa poliitikuid ründab vaba ajakirjandust ja üritab asemele seada üheparteilist propagandat. Kestab nõukogudeaegne mentaliteet, et teatud dissidentidelt  tuleb sõnaõigus ära võtta ja nad “kappi” kinni panna.

“Kapist” on samal ajal välja tulnud need, kes kiruvad avalikult igasugust läänemeelsust ja demokraatiat ning ülistavad “helget nõukaaega”. Näeme poliitikuid ja haritlasi, kes tõsimeeli kiidavad Valgevene ja Venemaa postsovetlikke despoote või Hiina punavanakesi.

Pronksiöö ja sambakaklus näitavad, et meie ühiskond otsib ikka alles teed demokraatiasse. Meil on nüüd võimalus faktiga leppida ja soodustada vahel teravatki vaidlust konfliktsete arvamuste vahel. Või asuda sulgema suid, kuni lõpuks jääb kehtima vaid üks seisukoht. Kuid mille poolest erineks Tiit Madissoni vaigistamine Juhan Kivirähki vaikima sundimisest?

Teine teema on oma võimu minetanud (peamiselt venekeelse) vähemuse kohanemine demokraatiaga. Ja sellest, kuidas vähemus kohta otsib, võib järeldada ka ta taotluste suunda. Kui eesmärk on taastada ainuvõimu, mis oli neil enne 1990. aastat, üritavad nad aidata mõne partei võimule demokraatia likvideerimise hinnaga.

Probleem on selles, et osa ühiskonda tõlgendab demokraatiat vaid ameeriklaste ja Sorosi vandenõuna, mitte oma võimalusena asjades kaasa rääkida. Ja arvab, et kuna tal oli endise võimu ajal teistest parem elada, oleks üheparteilise diktatuuri puhul kõik korras. Kuid kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. Demokraatia kadumine võtaks nendeltki vabaduse.

Soomes on rootslased leidnud palju targema tee. Nad on suutnud teha oma väikepartei vajalikuks ja pääsevad peaaegu igasse valitsusliitu. Integreerudes on nad saavutanud parema keeleoskuse kui soomlased ja on isegi riigiaparaadis paremini esindatud, kui nende osakaal seda lubaks. Kuid soomerootslased pole hakanud allutama Soomet naaberriigi käskudele. 

Eestis loodab aga osa ühiskonda ikka veel idas olevale jõule, kes vabastaks nad “iseseisvuse ikke” alt. Ja tõstaks võimule isakese, kes vaataks kuldse päikesena Toompealt alla.