HEIKI SUURKASK: Edgaripäev ja vaba Eesti

Kuid kui me poleks seda taastanud, poleks meil nüüd võimalust kumbagi kuupäeva tähistada. Valgevene eeskuju on ikkagi väga hoiatav.

Ja meil on põhjust olla õnnelik mõlema kuupäeva eest. Aga ikkagi ei võta kogu Eesti 20. augustit ühtmoodi hõisates vastu kui 24. veebruari, sest suur osa eestlasi pole rahul kestaga, milles 1991. aasta asju esitatakse. Nn edgaripäeva mainest lahti saamine ja 20. augusti kogu rahvale ühtmoodi meeldivaks tegemine eeldab siiski tunnustust ka nendele, kes ei esindanud Nõu-kogude võimu.

Pilkenimi edgaripäev ei tähista Savisaare juhtrolli selle kuupäeva otsustes, sest tegemist oli siiski esindus-, mitte täitevvõimu otsustega. Kuid ta tähistab kuupäeva endale kahmamist. Just nimelt selline mulje tekib ka siis, kui kunagised ülem-nõukogu liikmed kokku astuvad ja ikka uuesti väidavad, et ainult nemad taastasid iseseisvuse.

Kuid kokkulepe iseseisvus taastada oli ju kahe esinduskogu ühine otsus. Mina ei suuda aru saada, miks nn 20. augusti klubi ei sisalda Eesti Komitee ja Eesti Kongressi liikmeid.

Ülemnõukogu pidas end konstitutsiooniliseks organiks, kuigi ta legitiimsus osutus nulliks. 1992. aastal laiali minnes sai ta sellest ka ise aru. Eesti iseseisvuse taastamise otsus 20. augustil 1991 oli õigemaid asju, mida ta tegi. Kandes endas küll 1940. aasta tankiroomikute ja aastakümneid kestnud valimissohi pärandit, osutus enamik selle kogu liikmeid siiski omariikluse toetajaiks.

Eesti Kongressi surve

Eesti Kongressi legitiimsus tugines rahvaalgatusele ja Eesti Vabariigi kodanikkonnale, kuid ka tema oli vaid üleminekuparlament. See kogu kandis edasi kompromissitut vastuseisu okupatsioonile ja üheparteilisele diktatuurile. Ilma sellise surveta poleks kommunistlik partei kunagi võimu käest andnud. Ja tänu sellele survele ei ole me praegu Sõltumatute Riikide Ühenduse liikmena Moskva kontrolli all.

Kuid siiani on kultiveeritud versiooni, nagu oleksid kommunistid hakanud omast tahtest Eestit vabastama. Väga paljudel on seda versiooni võimatu alla neelata, sest see lihtsalt ei vasta tõele.

Ilma iseseisvust ja inimõigusi nõudvate jõudude surveta oleksid kommunistid piiramatult jätkanud omavahelist võimujagamist. Nn sisemine õõnestamine poleks iseseisvust toonud. Ka Eesti NSV suveräänsuse ja liidulepingu idee poleks meile andnud veel demokraatlikku riiki.

Eestlastel pole ühist pilti 20. augustist ja meie omast riigist. Savisaar pidas edgaripäeva eraldi, 20. augusti klubi eraldi, lauluväljaku rahvas üheskoos. Kuid setud ei saa end ikka veel vabanenuks pidada. Seda enam oleks meil põhjust üksmeelele jõuda.

Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi kompromiss andis meile tagasi riigi, mida me võime täna omaks pidada. Loobuti nõukogulikust järjepidevusest ja valiti Eesti Vabariigi pärand. Kahetsema me küll ei pea.