HEIDO VITSUR: Vabaneda lihtsa alltöövõtja rollist

Oleme puudujäägiga nii harjunud, et ei pea seda mitte millekski ja hindame iseend, kes me suudame otsi kokku viia üksnes laenuraha või vana rasva müügi arvel, eeskujulikeks majandajateks.

Tõsi, Eesti Pank on ju igal aastal mõned korrad jooksevkonto puudujäägile tähelepanu juhtinud, aga mida saab selline tähelepanu juhtimine tähendada, kui ka pank ise on väitnud, et ega  puudujääk enne “märkimisväärselt väheneda ei saa, kuni investeeringute vajadus väheneb”? Minu arust tähendab see väide äraseletatult seda, et meie jooksevkonto puudujääk ei saagi kunagi vähenema hakata, sest isegi siis, kui meile on kogunenud inimese kohta sama palju rahvarikkust (teid, ehitisi, muid rajatisi jne) kui Rootsis, Soomes või Taanis, suureneb meie investeerimisvajadus iga aastaga märkimisväärselt. Paraku ei olegi see, mis määrab raha sissevoolu ühte või teise riiki, investeerimisvajadus, vaid hoopis investeeringu otstarbekus. Kuid seni on meil olnud õnne.

Kui meie rasvatagavara – vanavanaisade poolt päriseks ostetud või väljateenitud maa, kasvatatud mets koos Vene ajal ehitatud sadade tuhandete korterite ja majadega – saab likviidses osas ühel või teisel moel “mehele pandud”, aeglustub meie majanduse senine vedur oluliselt ja teda saab asendada ainult üks asi: konkurentsivõimeliste kaupade ja teenuste müük maailmaturul. Kuid paraku mitte enam seni konkurentsivõimeliseks osutunud kaupade, vaid järjest rohkem lisandunud väärtust sisaldavate kaupade ja teenuste müük.

Loomulikult pole säärane väide mitte kellelegi uudis, kuid häda on selles, et majanduse praeguste tempode juures väsib meie majanduse senine, sisenõudlusel ja laenudel põhinev majandusvedur tunduvalt kiiremini kui meile sobiks, sest meil ei ole kohe tagataskust tema asemele mitte midagi võtta.

Löök konkurentsivõimele

Häda on ju selles, et Eesti konkurentsivõimet on hakanud talumatult kiiresti hävitama üle mõistuse suureks kasvanud ja uusi tuure peale võtta ähvardav inflatsioon.

Kuid ka siis, kui oleksime suutnud inflatsiooni kontrollida, poleks meil oma tootmisprofiili puhul pikka pidu olnud. Lõvi-

osa meie tootmist on majandussektorites, mis konkureerivad riikidega, kus on kuni viis korda odavam tööjõud ja ammendamatud tööjõuressursid ning kiire majanduskasv. Ettevõtetele, kes ei suuda muutuda, on niisugune olukord keskpikas või isegi lühiperspektiivis lootusetu. Aga neile, kes suudavad maailmas toimuvaga kohaneda ja seda ära kasutada, on praegu maailmas toimuv võimalus. Kohanemine peab haarama kõike: tehnoloogiaid ja kogu majanduse tootmisprofiili, aga eelkõige siiski suhtumist koolitusse, teadusse ja arendustegevusse. 

Toon mõne näite. Üldiselt peetakse õmblustööstust Euroopale perspektiivituks. Kuid kaks Euroopa Liidu liikmesriiki – Iirimaa ja Soome – on osanud teha õmblustööstusest rahvusvahelist tööjaotust ära kasutades suurepärase äri. Sel ajal kui Eesti õmblustööstuses ei jää ettevõtjale toodetud lisandväärtusest pärast palkade maksmist ja maksude tasumist kätte kümmet protsentigi, jääb Iirimaa ettevõtjatele ka nende palgataseme juures jääkväärtusena loodud väärtusest alles kolmveerand ja Soomes kaks kolmandikku.

Kohanemise ja raha teenimisega on hakkama saanud ka Baltika grupp. Loomulikult võib öelda, et Baltika tegutseb viletsatel turgudel ega ole suutnud jõukates riikides läbi lüüa. See on õige, kuid kui vaadata veidi ette, on selge, et ettevõtjad ei tohigi pöörata peatähelepanu praegustele rikastele turgudele.  Tulevikuturud on lihtsalt mujal. Ega siis soomlased ja ka teised ilmaasjata Hiinas, Indias ja Venemaal nii visalt ei “võimle”. Neist kaks mööduvad tarbimise mahult juba kahe- või kolmekümne aastaga USA-st ja Venemaa trügib suure tõenäosusega tarbimismahu poolest Jaapani kandadele. Teiseks tasub meeles pidada sedagi, et kasvavatel turgudel tekib kümneid kordi enam võimalusi kui kahanevatel või stagneerunud turgudel.

Riiklikud investeeringud

Võib ju küsida: kuidas me ikka sellistele turgudele minna saame? Vale küsimus – leiutada pole siin midagi, kõik on juba mitmeid kordi järele proovitud. Tuleb teha valik, otsustada tarmukalt, investeerida mineku ettevalmistamisse ning leida selleks sobivad partnerid või saada ise arvestatavaks partneriks. Seda teed on käinud kõik edukad, kuid suhteliselt hilja konkurentsivõimelise majanduse rajanud väikesed maad – nagu näiteks Iirimaa ja Singapur. Märksõna on rahvusvaheliseks muutumine ja koostöö. 

Väikeriigi probleem on ju lihtsalt selles, et ka kolme-nelja miljoni elanikuga riik ei suuda üksi välja arendada konkurentsivõimelist teadus-, tootmis- ja müügiklastrit ning uutes maades napib kogemusi. Komponentidest saab sisse osta kõike, välja arvatud tõsiselt võetava teadus- ja stardibaasi. Paraku ei sünni selline baas eimillestki.

Toon ka siin näite: Singapuris otsustati juba 1980-ndatel, et riigi majanduse neljandaks alustalaks peab saama biotehnoloogiasektor. Tegudeni jõuti siiski alles sellel kümnendil ja täiesti arusaadavatel põhjustel. Praktilisi tulemusi tõotava uurimistöö käimapanek biotehnoloogiasektoris on erakordselt kallis, pika vinnaga ja riskantne. Ja ega asjad seal enne suurt liikuma hakanudki, kui Singapuri valitsus ei olnud otsustanud panna omalt poolt mängu 3,5 miljardit USA dollarit. Selles ei ole midagi pretsedenditut, ka Washingtoni biotehnoloogiaklaster on tekkinud suurel määral tänu USA föderaalvalitsuse investeeringutele selle sektori teadusse.

Pole raske mõista, miks Singapur otsustas vaatamata erakordselt suurtele kulutustele ja riskidele panustada biotehnoloogiasektorisse: Singapuri farmaatsiasektoris on töö juba praegu viisteist korda produktiivsem kui ülejäänud ja mitte madala efektiivsusega tööstuses.

Õnneks pole meil mõtet hakata arutama, kas üritada korrata Singapuri kogemust või mitte. Lihtne jäljendamine ei õnnestu kunagi. Õnneks loovad arenevad tehnoloogiad ja kasvav maailmamajandus pidevalt uusi ja sealhulgas ka vähem riskantseid ning vähem baasinvesteeringuid vajavaid tegevusvaldkondi, millele võiksime orienteeruda. Kuid ikkagi ei saa me vabaneda lihtsa alltöövõtja rollist, kui me ei oska oma piiratud ressursse valitud eesmärkide saavutamiseks kontsentreerida.