Harry Tuul: Hakkame ise makse maksma
Võttes aluseks Eesti keskmise palga, saame, et netona laekub keskmiselt eestimaalase kontole iga kuu 725 eurot. Kuid selleks ajaks on maksudena riigile tasutud juba ligi 500 eurot. Palgasaaja pole selleks nuppugi vajutanud ega suure tõenäosusega sekunditki sellele mõelnud. Kahtlemata mugav olukord, kuid arukat arutelu see ei soosi.
Tajumatu maksukoorem
Seepärast ongi, et kuna näiteks sotsiaalmaksu maksab meie eest tööandja, jääb tegelikele haige- ja pensionikassa teenuste kasutajatele tihti hägusaks, kust see raha tuleb. Isegi juhtivad päevalehed arutavad tõsimeelselt teemasid nagu „tasuta arstiabi”, „tasuta kõrgharidus” ja „riigipension”. Või kui makse vahetult tasuv ettevõtja küsib järjekordse monumendi või toetusplaani sünnil, kust raha tuleb, siis lõviosa kodanikest ootab raha riigilt, adumata tegelikku allikat.
Kui aga maksu tasumine saab igaühele vahetult tajutavaks, tekib vähemalt eeldus, et arutelu nii maksu enda kui ka selle eest saadavate teenuste ning nende kvaliteedi üle muutub sisuliseks. Keerulised tervishoiu- või abstraktsed pensioniteemad muutuks igaühele mitu korda lähedasemaks.
Ainuüksi agarus, millega inimesed tormavad veebruaris elektroonseid tuludeklaratsioone täitma, viitab, et vahetu kasu korral ollakse oma õiguste nõudmisel kiired, täpsed ja järjepidevad. Seepärast oleks mõistlik mitte ainult ülemakstud tulu maksuametist tagasi nõuda, vaid kohustada kodanikku ennast makse maksma. Et igaüks näeks vahetult, kui suur summa sissetulekust kulub tervisekindlustuseks või pensionimakseteks.
Vastuargumendiks võib olla, et see on liiga keeruline. E-ajastu e-riigis ei pea see argument paika. See on mõne kliki töö. Üksikisikul on maksude tasumiseks vaja vähe aega, ettevõtted aga saavad kokku hoida raamatupidamisele kuluvat ressurssi. Igaüks saab makse tasuda ka otse- või püsikorraldusega. Jah, ka viimasel juhul ei ole vahetut maksmist, kuid igakuine suur miinus pangakontol on nahale ikkagi piisavalt lähedal.
Finantslodevuse lõpp
Ühtlasi võib see lahendada Eestis laialt levinud finantslodevuse. Haiguse, kus ühesendise kütusehinna eelise nimel ollakse nõus sõitma teises linnaotsas asuvasse tanklasse, kuid aastakümneteks sõlmitavad ja kümneid tuhaneid eurosid väärt laenu- või pensionisamba otsuseid tehakse emotsiooni najal.
Vastuargument on seegi, et nii suureneb pettuste hulk. Tõsi, maksudest kõrvale hiilijaid võib olla arvuliselt rohkem, sest ligi 130 000 majandusüksuse asemel on tarvis kontrollida viis korda enam ehk üle 650 000 töövõtja. Samas tehakse seda ju ka praegu ning summaarselt maksupettuste summa suureneda ei pruugi.
Võidakse ju öelda, et inimesed hakkavad maksudest hoiduma või on vähem solidaarsed. Kuid see väide lähtub äraspidisest eeldusest, et inimesed on rumalad või pahatahtlikud. Et nad ei saa aru, ei taha ühiskonnas kaasa lüüa või soovivad koguni riikluse eelised lõhkuda. Mina seda ei usu. Muidugi leidub kõrvalekaldeid, kuid inimesed pole üldiselt rumalad ega pahatahtlikud, vaid mugavad. Seepärast: hakakem ise makse maksma.
