HARDO AASMÄE: Meri, lihtsameelsed ja võim

Imetlen olukorda, mis on tekkinud seoses keskkonnaministri ettepanekuga kuulutada mõnede looduskaunite rannakohtade ümbrus tiheasustusega piirkondadeks, mis võimaldaks tulevikus maju ehitada üsna ranna äärde. Täpsemalt öeldes tõi Villu Reiljan valitsusse kinnitamiseks Harjumaa valdade sooviavaldused. Ma ei tea, miks praegu niisugune ettepanek on tehtud, kuid ma tean, kuidas niisugune olukord on tekkinud.

Tõenäoliselt on minister tüdinud mõnede kinnisvaraarendajate ja lugupeetud eraisikute lõpututest erandite lunimisest ning tahaks ilmselt õudset lõppu sellele lõputule õudusele. Nende taustaks omakorda on maksujõuline lihtsameelsete salk, kes unistavad majast mererannas. Tegemist on esivanemate kogemusega sideme kaotanud seltskonnaga, kelle teadvus on ilmselt kujunenud nõukogudeaegses ühiselamus. Tagatipuks on kooli geograafiahinne tõenäoliselt olnud hädine kolm. Ühiselamus pole keeruline silmitseda klantspilte ja unistada sinisest (Vahe)merest ja valgest majast kaljul. Kuid siis tuleks seda unistust Vahemere ääres kalju otsas ka ellu viia, mitte Eestis. Päris rannas, vee piiril elamine pole aga sealgi kõige mugavam “tänu” vastikutele talvetormidele.

Tare ikka tuulevarju

Vanasti elasid meil rannas väga vaesed inimesed, kel mujal polnud asu. Vähegi arukam mees ehitas maja esimesse metsasallu. Muidu jälitavad sind üheksa kuud aastast tüütud sügistormid, talvised tuisud või rõsked kevadised udud. Suve kolmkuul võib tuju rikkuda adru oma võluvate lõhnade ning tülikate adrukärbestega.

Muidugi võidakse mulle vastu rääkida pakettakendest jm materjalidest, mis sooja peavad. Toad võivad küll soojad olla, kuid samas on rohuaiad lageda peal vähese kasutusväärtusega.

Isegi keskaegne Tallinn oli ehitatud suletuks meretuulte eest. Seetõttu on päikesepaistel Tallinna Raekoja platsil viis kraadi soojem kui kilomeetri kaugusel sadamas. Mõistlik oleks arvestada veel hoonete keskmise püsivusega, mis on ligikaudu sada aastat. Loota, et selle aja jooksul pole tulemas paari-kolme põhjalikumat energiakriisi, on lihtsameelsus. See omakorda ähvardab jätta teatud ajaks kasutuseta hulga mereäärseid maju, nagu juhtus “Lollidekülas”. Kütmine osutub liiga kalliks.

Miks siis ikka püritakse majaga mereranda? Sageli on üheks põhjuseks unistus omast rannast. Paraku või õnneks on sellel seadus põiki ees. Mererannad ning jõe- ja järvekaldad on avalikus kasutuses. Nad peavad põhimõtteliselt olema kõigile kättesaadavad, muidugi ühiselu reeglite raames. Ühiskonna enamik on seda niimoodi mõistnud. Veekogude äärsete maaomanike mõnimik peab aga võimalikuks kasutuseks vaid mere(vee)hädaliste maabumist nende kinnisasjale oma elu päästmise eesmärgil. Maaomanike kohustuseks oleks sel juhul vaid valvata oma rotveilerikarja, et see hädalisi surnuks ei pureks. Selles eriarusaamas on maaomanike mõnimik asunud vaikselt tekki enda peale kiskuma. Ühiskonnale on halba eeskuju andnud esindajad kõikidest ühiskonnakihtidest, alates Lennart Merist ja lõpetades Vadim Polištšukiga. Lisaks veel kimp mõistmatuid välismaalasi, kes peavad Eestit nii vabaks maaks, et siin igaüks võib omal maal teha, mida pähe tuleb.

Ainukese tõsise õppetunni on sellele seltskonnale vastu andnud saarlased ja sedagi juhuse tõukel. Kui palgilaev läks merel ümber ja rannarahvas läks aakrikku õngitsema, siis sõideti kõik aiad rannas maha. Ilmselt oleks selles möllus kaigast saanud iga maaomanik, kes seda tõsiselt takistama oleks läinud.

Ka eraomanik peaks maksma

Mida siis teha Harjumaa looduskaunite paikade, kinnisvaraarendajate ja imelike ostjatega? Mida teha ministril ja peaministril, et end nende eest kaitsta? Vastasel juhul jääbki avalikkus neid klobima ja kõikvõimalikud kahtlused-kuuldused ettevõtmise võimalikest hämaratest tagamaadest aina süvenevad. Ilmselt tuleks muuta veidi seadust. Nimelt kehtib meil põhimõte, et kui detail- või üldplaneeringuga piiratakse eramaa kasutust, mille tõttu maatüki hind väheneb, siis kohalik omavalitsus või riik peavad selle korvama kuni võõrandamiseni välja. Kohese ja õiglase tasu eest. Kui nüüd poliitilise otsusega (detail- või üldplaneering jne...) tõuseb maa hind, siis tuleks see korvata riigile või kohalikule omavalitsusele. Kes? Ikka see, kelle varale väärtust lisandub.

Avalikud ja erahuvid peaksid olema tasakaalus. Ilmselt ei ole õiglane, et avalik sektor korvab üldistest huvidest lähtuva maa hinna vähenemise, samas võimu otsustest johtuv maahinna tõus jääks aga eraomanikule. Kui võrdne partnerlus, siis võrdne partnerlus. Arendaja teenigu arendamisest, mitte maa spekulatsioonist.