HANS KÜNG: Paavsti valed otsused

Paljud tundsid imestust, et selle haavatava ja osaliselt halvatud roomakatoliku kiriku peaks sai olla mees, kes vaatamata kõigile ravimitele suutis vaevu rääkida. Teda koheldi sellise austusega, mis kunagi ei laieneks Ameerika presidendile või Saksa liidukantslerile samas olukorras. Teised tunnevad nördimust, et kangekaelse ametikandja üle, kes selle asemel, et tunnistada kristlikult teed omaenda igavikku, kasutas kõikvõimalikke vahendeid, et selles ebademokraatlikus süsteemis võimul püsida. Isegi paljude katoliiklaste jaoks sai paavstist – kes oma füüsilise jõu lõppedes ei nõustunud ometi võimust loobuma – silmakirjaliku kiriku sümbol, mis on lubjastunud ning oma särava fassaadi taga seniilseks muutunud.

##Kadunud on pidumeeleolu, mis domineeris Teise Vatikani Nõukogu (selle kaudu püüdis eelmine, reformimeelne paavst Johannes XXIII aastatel 1962–1965 katoliku kirikut reformida, lepitamaks seda moodsa ajaga – toim) ajal. Vatikan II püüdlus uuenduste poole, oikumeeniline mõistmine ja üldine avanemine maailmale on tagaplaanile jäänud ja tulevik paistab tume. Paljud on end taandanud, põhjuseks tüdimus sellest enesekesksest hierarhiast.

Üheks väheseks lootuskiireks oli paavsti vastuseis Iraagi sõjale ja sõjale laiemalt. Õigusega rõhutatakse ka Poola päritolu paavsti rolli Nõukogude Liidu kokkuvarisemises. Kuid teisalt on paavsti propagandistid sellega liiale läinud, sest lõppude lõpuks ei langenud Nõukogude režiim mitte tänu paavstile, vaid pigem siiski süsteemi sisemiste majanduslike ja sotsiaalsete vastuolude tõttu.

Minu jaoks polnud Karol Wojtyla 20. sajandi suurim, küll aga vastuolulisim paavst. Ta oli paavst, keda oli õnnistatud nii paljude annetega, ent kes ometi tegi nii palju valesid otsuseid! Tunnustades selle ametiaja positiivseid külgi, mis on pälvinud rohkelt tähelepanu, tahaksin ma siinkohal ometi keskenduda üheksale kõige silmatorkavamale vastuolule.

Inimõigused. Väliselt toetas Johannes Paulus II inimõigusi – kuid ometi ei tahtnud ta neid täielikult laiendada piiskoppidele, teoloogidele ega naistele.

Vatikan – mis kunagi oli inimõiguste resoluutne vastane, ent nüüd soovib sekkuda Euroopa poliitikasse – peab allkirjastama Euroopa Nõukogu inimõiguste deklaratsiooni. Näiteks võimude lahususe printsiip – moodsa õigussüsteemi nurgakivi – on roomakatoliku kiriku jaoks tundmatu.

Selle tagajärjel, et iga pastor või teoloog, kes satub õiguslikku vaidlusesse kõrgema kirikuvõimuga, ei oma praktiliselt mingeid šansse võitmiseks.

NAISTE ROLL. Neitsi Maarja suur kummardaja jutlustas üllast naiselikkuse kontseptsioonist, kuid keelas samal ajal naistel kasutada rasestumisvastaseid vahendeid ega lubanud ka naisi pühitseda vaimulikuks. Selle tagajärjel võõranduvad Rooma-meelsed piiskopid naistest, nagu juhtus näiteks abordinõustamisega (1999. a käskis paavst Saksa piiskoppidel sulgeda nõustamiskeskused, mis väljastasid naistele sertifikaate, mida võis hiljem kasutada abordi taotlemisel). See omakorda viib nende naiste lahkumiseni, kes seni on jäänud kirikule ustavaks.

SEKSUAALMORAAL. Paavst, kes palvetas vaesuse leevendamise eest, on ise osaliselt nende kannatuste pärast vastutav – oma seisukohtade tõttu sündimuse kontrolli ja rahvaarvu plahvatusliku kasvu teemal.

Oma paljudel reisidel ning 1994. a Kairos peetud ÜRO rahvastiku- ja arengukonverentsil peetud kõnes väljendas Johannes Paulus II selget vastuseisu rasestumisvastastele tablettidele ja preservatiividele. Selle tagajärjel võib paavsti – rohkem kui ühtegi teist riigimeest – pidada osaliselt vastutavaks rahvaarvu kontrollimatu kasvu eest mõningates maades, niisamuti aidsi leviku eest Aafrikas. Isegi traditsiooniliselt katoliiklikud maad, nagu Iirimaa, Hispaania ja Portugal, pöörasid paavsti ja roomakatoliku kiriku jäigale seksuaalmoraalile selja.

PREESTRITE TSÖLIBAAT. Karol Wojtyla, kes propageeris tsölibaadis elava meespreestri traditsioonilist imagot, kannab põhivastutust selle eest, et preestreid napib. Samuti selle eest, et pedofiiliaskandaale on nii palju, et kirik ei suuda neid enam varjata.

Meestele, kes on tõotanud oma elu pühendada preestrikutsele, jääb abielu endiselt keelatuks. See on vaid üks näide sellest, kuidas paavst – nagu ka teised enne teda – ignoreerivad piiblit ja katoliiklikku traditsiooni esimesest aastatuhandest, mil vaimulikud ei pidanud elama tsölibaadis. Kui keegi peab preestriameti nimel veetma oma elu ilma naise ja lasteta, tekib seksuaalhälvete tekke risk, mis võib viia näiteks pedofiiliani.

Tsölibaadinõude tagajärjeks on see, et katoliku kirikus napib uusi preestreid. Näiteks kui aastal 1990 ordineeriti Saksamaal 366 uut preestrit, siis 2003. aastal vaid 161. Seda langust ei aita kompenseerida ka välismaiste preestrite riiki tulek (1400 Saksamaa preestrit on pärit Poolast, Indiast ja Aafrikast), seda enam, et preestri keskmine vanus on praegu 60 aastat.

OIKUMEENILINE LIIKUMINE. Paavstile meeldis, kui teda peeti oikumeenilise liikumise propageerijaks. Samal ajal ei soosinud ta Vatikani suhteid ortodokssete ja reformikirikutega.

PERSONALIPOLIITIKA. Karol Wojtyla osales – abipiiskopina ning hiljem Krakowi peapiiskopina – Teises Vatikani Nõukogus. Kuid paavstina vaatas ta seal kokkulepitust mööda.

Piiskoppide ametissenimetamisel lähtus Johannes Paulus II pigem absoluutsest lojaalsusest Rooma “parteiliinile”, mitte aga evangeelsest vaimsusest ja pastoraalsest avatusest. Enne ametissenimetamist testitakse kandidaate, selgitades küsimuste abil välja, kui kuulekas on vastaja paavstile. Selle paavstiaja kõige suuremaks probleemiks ongi ilmselt olnud keskpärased, ultrakonservatiivsed ja orjameelsed piiskopkonnad.

KLERIKALISM. Poola päritolu paavsti reaktsioonilised poliitikasuunad võisid suurendada vaenulikkust kiriku vastu – ja isegi vastumeelsust kristluse suhtes tervikuna.

Eelkõige just naised ei jaga Vatikani seisukohta, et sündimuse kontroll, abordid, abielulahutused ja kunstlik viljastamine tuleb hukka mõista kui “surmakultuuri” kandjad. Näiteks Saksamaal – kus piiskopkonnad püüavad nendel teemadel poliitikat mõjutada – on Rooma kuuria jätnud mulje, justkui ei hooliks ta kiriku ja riigi õiguslikust lahutatusest. Vatikan (kasutades Euroopa Rahvaparteid enda suuvoodrina) püüab avaldada survet ka Euroopa Parlamendile, et nt abortide seadustamisega seotud teemade juurde kaasataks ka Roomale lojaalseid eksperte. Selle asemel et püüda jõuda mõistlike lahenduste ja ühiskondliku konsensuseni, toidab paavsti õukond hoopis abordivastaste ja -pooldajate ning moralistide ja libertiinide vahelisi vastuolusid. Selle tagajärjel paraneb ühiskonnas dogmaatiliste antiklerikaalide ja fundamentalistlike ateistide positsioon. Usklike seas tekib kahtlus, et religiooni võidakse poliitilistel eesmärkidel kuritarvitada.

UUS VERI KIRIKUS. Karismaatilise kommunikaatori ja meediastaarina oli paavstil eriti suur mõju noorte seas – ja seda isegi vaatamata kõrgele eale.

Kiriku korraldatud regionaalsed ja rahvusvahelised noorsooüritused on meelitanud kohale sadu tuhandeid noori – ent ajastul, mil ühiskonnas pole veenvaid liidreid, avaldas nendel üritustel noortele enim muljet just nimelt “vaatemäng”. Sageli oli “Johannes Paulus Super-staari” isiklik magnetism tähtsam kui tema kõnede sisu.

Johannes Paulus II ideaaliks oli ühtne ja kuulekas kirik – ning kiriku tulevikuna nägi ta kergesti kontrollitavaid ja konservatiivseid liikumisi, mitte aga kriitilist teoloogiat ega liberaalseid teoloogilisi valikuvõimalusi.

Karol Wojtyla toetas ka majanduslikult võimsat ja mõjukat, kuid ebademokraatlikku ja salatsevat Opus Dei liikumist – rühmitust, mis oli minevikus seotud fasŠistlike rezŠiimidega, nüüd on aga aktiivne finants-, poliitika- ja ajakirjandusmaailmas. Opus Dei kasvav tähendus on loonud ebakindluse ja kahtlustuste õhkkonna.

MINEVIKU PATUD. Vaatamata tõsiasjale, et aastal 2000 palus Johannes Paulus II roomakatoliku kiriku minevikupattude pärast andeks, ei teinud ta sellest mingeid praktilisi järeldusi.

Barokne ja ülespuhutud kiriku minevikupattude kahetsemine jäi üldsõnaliseks ja ähmaseks. Paavst palus andeks vaid kiriku “poegade ja tütarde” pattude pärast, mitte aga “Püha Isa”ega “kiriku enda” tegude pärast.

Paavst ei kommenteerinud kunagi kuuria suhteid maffiaga – aidates kaasa pigem skandaalide ja kriminaalsete tegude varjamisele kui avalikustamisele. Vatikan oli ka väga aeglane katoliku kiriku vaimulike pedofiilia-

skandaalidele reageerimisel. Paavsti andekspalumine jäi seega pelgalt sõnadeks, millele ei järgnenud tegusid.

Katoliku kirikule on seekordne paavsti ametiaeg – vaatamata kõigile oma positiivsetele aspektidele – olnud suur pettumus. Paavst on kiriku polariseerinud, aidanud kaasa selle võõrandumisele paljudest inimestest ning viinud kiriku suurde kriisi. Katoliku kirik on kaotanud oma suure usaldusväärsuse, mis oli sellel Johannes XXIII ajal ning Teise Vatikani Nõukogu järel.

Kui ka järgmine paavst jätkab samu poliitikat, siis ta suurendab neid probleeme veelgi ning viib katoliku kiriku praegusest struktuursest kriisist täiesti lootusetusse olukorda. Selle asemel peab uus paavst muutma asjade käiku ning kutsuma kirikut otsima uusi teid – Johannes XXIII ning Teise Vatikani Nõukogu antud reformiimpulsi jälgedes.

Hans Küng, teoloog