HANNES RUMM: Vähe äksi, vähe seksi

Aastakümnete tagant vaadates on ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga sellise suurusjärgu sündmused, et neid ei varjuta mõjukuselt ükski muu asi.

Kui aga lugeda, telekat vaadata ning tuttavatega vestelda, siis pole need kaks olulist asja niinimetatud tavaliste inimeste jaoks kindlasti enim kõneainet pakkunud teemad. Hoopis erutavam oli Carmen Kassi ilmumine presidendi vastuvõtule Urmas Reinsalu käevangus ehk Res Publica eurovalimiste kampaania algus suurejoonelise PR-trikiga. Või Tiit Madissoni järjekordne tülinorimine võimuga, mis lõppes politsei ja Lihula rahva käsikähmlusega.

Euroopa Liiduga ühinemine meenub aasta tähtsündmusena ehk ainult neil paarikümnel tuhandel inimesel, kes sel puhul maikuus puid istutasid. Nende jaoks seostuvad euroliitumine (ja ka laulu- ja tantsupidu) ühe üdini ülla tegevusega. Kauaoodatud NATO vihmavarju alla pääsemist ei suutnud hoomatavaks teha mõned hävitajate ülelennud Tallinnast. Pigem naeruvääristasid NATO-t järgnenud uudised sellest, kuidas leedu pätid pidevalt purjus NATO lennuväe abipersonali kolkisid.

Müüb, ei müü?

Miks on see nii? Suuri, keerulisi ja pikki protsesse on raske kirjeldada ning hoomata. Mõistusega võttes on nad tõesti olulised, aga emotsionaalselt jätavad paljud inimesed külmaks.

Neis puuduvad kesksed tegelased, kellega publik saaks ennast samastada ning kes annaksid asjale inimliku näo. Neis pole enamasti erutavat konfliktsust, pole äksi, action’it. Nad on liiga keerulised ja seega igavad. Järelikult tegeleb ka meedia nendega vähe või siis esitleb neid moel, mis tegelikkust lubamatult lihtsustavad.

Meie ajal on kaks väärtust, millega kõiki asju mõõdetakse. Esimene on turuväärtus – müüb, ei müü? Teine on lihahimu tekitamine – ons asi seksikas või mitte? Paljud olulised asjad lihtsalt ei müü ega ole seksikad.

Nende asemel on teretulnud lihtsad ühe-mehe-kesksed konfliktid. Vaid mõned näited. Tõnis Palts pole üks aasta meediastaare selle pärast, et Res Publica, Reformierakond ja Rahvaliit kukutasid keerulise poliitkombinatsiooni tulemusena Edgar Savisaare ja tegid Paltsust taas Tallinna linnapea. Palts tegi ilma hoopis sellega, et ühe lolli naljaga solvas vastne linnapea Tartu Ülikooli vilistlast.

Veel äärmuslikum näide on Baari-Talis (varasematel aastatel Farmi-Gabriel ja Robinsoni-Helena). Paheline tüüp, kes ühes telelavastuses naisi käperdas ja lõpuks teisele tegelasele pasunasse sõitis, pälvis nii palju meediaruumi, et enamik edevaid poliitikuid, ärijuhte, näitlejaid, arste, sportlasi jt elualade esindajaid võivad sellest ainult unistada. Täiesti mõttetu mehe tähelennu puhul olid kõik huvi äratamiseks vajalikud tingimused täidetud: lihtne konflikt, tõeline äks, vürtsiks veidi seksi.

Parastavad päkapikud

Muidugi pole selline trend midagi uut ega ainukordset. Eesti Ekspress, meie erameedia ja sõltumatu ajakirjanduse lipulaev, andis 1991. aastal esimest korda välja Aasta Päkapiku aunimetused. Nooremale lugejale meeldetuletuseks: 1991. aasta oli see, kui Vene tankid ründasid rahulikke elanikke lömastades Vilniuse teletorni, NLKP tagurlased üritasid ebaõnnestunult Gorbatšovi kukutada, Eesti taas-iseseisvus jne.

Nii säravalt ajaloolisel aastal olid Ekspressi päkapikud Hardo Aasmäe (linnapeal tekkis konflikt ühes viinapoes), Carl Danhammer (esimene “välisinvestor”), Tiit Made (heleda, et mitte öelda tumeda mineviku pärast), Endel Lippmaa (solvas peaminister Savisaart) jne. Ei ühtegi neist inimestest ega ühtegi neist tegudest, mis 1991. aastal tõeliselt olulised olid.

Tundub, et üks Eesti meedia rahvuslik eripära ongi asjaolu, et mõnuga piitsutatakse pahasid ja parastatakse äpardujaid, tõeliste saavutuste eest tunnustada ei osata. 2000. aastal polnud Eks-pressi päkapikk olümpiavõitja Erki Nool, vaid ujuja Indrek Sei, kes olümpiabasseinis “püksid lõhki rebestas, Elena Partõkat edestas”. Erki Noolt tunnustas Ekspress tema pika ja eduka karjääri jooksul vaid 1999. aastal: tiitliga pehmeteibapäkapikk.

Väärikad tegelased, sündmused

Õnneks oli tänavu kahe äärmuse vahel piisavalt sündmusi, kus mõjukus ja avalik huvi leidsid mõistliku kompromissi. Toomas Hendrik Ilvese uskumatu edu eurovalimistel kogutud 76 120 häälega ning Urmas Reinsalu hale põrumine pompöössest valimiskampaaniast hoolimata oli sündmus, kus need kaks meest kehastasid selget meelemuutust valijate hoiakus. Siim Kallase esimene tööaasta Euroopa Komisjonis sümboliseeris kogu Eesti osalust euroliidu suures kohmakas masinavärgis.

Bagdadis hukkunud Arre Illenzeer ja Andres Nuiamäe kehastasid seda riigikaitse mudelit, mille poole aastaid on liigutud. Kahjuks pidid pärast teise kaitseväelase hukkumist suuresti välismissioonidel osalemisel tugineva mudeli toimimist selgitama ainult ohvitserid, poliitikud mõne erandiga väga ebapopulaarseks muutunud juttu jätkata enam ei tahtnud.

Nii võib ka tänavust aastat iseloomustada sõnadega: ajalooline ja igav. Vähe oli äksi, vähe seksi. Teisisõnu oli päris hea aasta.