Hannes Luts: Alternatiiv autoostule: auto jagamine
Tallinna linnavalitsus otsustas oma poliitika elluviimisel eelistada jõulisi piiranguid, viidates seejuures võimalusele kasutada ühistransporti. Liikumisharjumused on aga visad muutuma, kui elanikele ei pakuta nende vajadustega kokkusobivat alternatiivi. Pelgalt sunnimeetmete rakendamine ei suuda palju parandada linna liiklusolukorda ega keskkonnaseisundit. Nii mõneski Lääne-Euroopa linnas on kogemus näidanud, et vaid piirangute tegemine pidurdub varem või hiljem avalikkuse vastuseisu tõttu.
Erinevate huvigruppide vastandamine vaid süvendab trotsi. Nõnda on see ka Tallinnas, kus nii bussiradade joonimisele, elektritranspordi osakaalu vähendamisele kui ka uuele piletisüsteemile üleminekule ei eelnenud mingit avalikku diskussiooni. Linlastel polnud võimalustki neis küsimustes kaasa rääkida. Samas tuleb aga ausalt tunnistada, et paljud praegused ühistranspordi puudused ei olegi kõrvaldatavad.
Buss ei aita kõikjal
Tänapäeva inimesed on märksa liikuvamad kui veel paar aastakümmet tagasi. Elanikud teevad sageli juhusõite, mis ei lange kokku igapäevaste trajektooridega. Uute ühistranspordiliinide avamisega saaks need suunad ju iseenesest katta. Samal ajal on vähetõenäoline, et nõudlus niisuguse teenuse järele oleks eriti kõrge. Soovidele vastu tulles loodaks järjekordsed uued bussiliinid, mis madala nõudluse tõttu on majanduslikult mõeldavad ainult hõreda graafikuga. Kui paljud autokasutajad on aga sellise alternatiivi korral valmis bussi kasuks otsustama? Tulemusena saame suure hulga vähekasutatud ja ebaefektiivseid bussiliine. Täna näib, et auto omamine on sellistel suundadel liikumiseks ainuvõimalik lahendus.
Lääne-Euroopas on aga paljudes linnades pööratud tähelepanu uuele kontseptsioonile, milleks on complete mobility (täielik liikuvus). Selle kohaselt on liikuvus erinevate veoliikide sümbioos. Transpordiliike ei vaadelda enam kui konkurente, vaid kui süsteemi, mis peaks tagama elanikele kõiki vajadusi katvad liikumisvõimalused seejuures ühiskonna jaoks madalaima kuluga. Kuigi kontseptsiooni põhirõhk on alternatiivsetel liikumisviisidel nagu jalgsikäik, rattasõit ning ühistransport, kuulub selle juurde ka auto. Oluline erinevus seisneb aga omandivormis. Auto kasutamiseks ei pea seda enesele soetama, vaid see peab vajadusel olema kättesaadav.
Idee tuumana peetakse sageli tähtsaks just vältida auto omamist. Keskmine eraauto on paraku väga ebaefektiivselt kasutatud resurss, kuna valdava osa ajast seisab see kasutult. Vaadelgem näiteks ühe tavalise äärelinna peresõiduki küllap üsnagi tüüpilist päevaplaani: hommikul sõidetakse linna, viiakse lapsed kooli ning minnakse ise tööle. Kokku on auto teel umbes tund aega. Õhtul kulutatakse koju naasmiseks, võib-olla vahepeal kaupluse juures peatudes, taas umbes tund aega. Seega seisab auto 24st tunnist 22 tundi, hõivates kaheksa tunni jooksul töökoha juures kallist linnaruumi.
Sellise tavalise liikumistrajektoori korral osutuks ühistranpordi kasutamine sageli mõistlikumaks. Mis saab aga siis, kui seesama perekond otsustab teha nädalavahetusel suuremaid sisseoste või korraldada väljasõidu maale? Niisugustel juhtudel on auto kasutamine tänases Tallinnas sageli ainus lahendus. Üha rohkemates Lääne-Euroopa linnades leidub aga sellele alternatiiv – carsharing (autojagamine). Tegemist on rendiautodega, mida saab lühikesteks perioodideks rentida arvukatest laenutuspunktidest üle linna. Kütuse ja muu vajaliku eest hoolitseb teenusepakkuja, kusjuures sageli piisab rentimiseks vaid ühest telefonikõnest. Selline lahendus tagab liikumisvabaduse autot omamata.
Pole vaja vastanduda
Ainult siis, kui linnas eksisteerib hästi toimiv ja kvaliteetne ühistranspordi baasvõrk, saab carsharing toimida efektiivse lahendusena. Vastasel juhul soodustame sümbioosi asemel taas kord hoopis konkurentsi.
Millised oleks aga sellise kontseptsiooni elluviimise võimalused Tallinnas? Selleks on kõigepealt tarvis muutust linnavalitsuses suhtumises liikuvusse kui sellisesse. Senised otsused neis küsimustes ei lähtu transpordist kui süsteemist, vaid pigem lühiajalistest vajadustest järjekordsete valimiste eel.
Tänane pealinn on selgelt otsustanud vastandamise kasuks. Seda püütakse kultiveerida nii ühisveonduse vastandamisel autojuhtidele kui ka ühistranpordisüsteemis endas. Keskkonnasäästliku ning inimeste vajadusi arvestava transpordisüsteemi arendamine ei sobi kokku trolliliinide sulgemise ning uue piletisüsteemiga kimpus linlaste trahvimisega. Suurte muutuste saavutamiseks inimeste valikutes tuleb eelkõige arvestada, millised on nende vajadused. Samal ajal ei tohi unustada, et alles siis, kui ühistransport Tallinnas suudab pakkuda normaalset kvaliteeti ning minimeerib oma keskkonnamõju, saab rääkida süsteemi edasiarendamisest kogu mobiilsusspektri katmiseks. Vastasel juhul on tegemist vaid tühja loosungiga, mis autosõltuvust vähendada ei suuda.
