Haldus ja omakasu
Olgu selleks siis „vene kaart”, valged ja mustad jõud, vaesed ja rikkad. Vana plaat, aga taas kord mängib see 6. märtsi lähenedes aina valjemalt. Uskumatu, aga Eesti valija läheb sellega ikka ja jälle kaasa.
Tegelikud mured ja valupunktid poliitilistes mängudes on aga hoopis mujal. Üks asi on ammu olnud valijate eest peidus: kes on tegelikud otsustajad erakondade tagatubades ja kas mängu juhib rahvas, minister, linnapea või hoopis mõne erakonna poliitnõunikud, noored kontorihaid?
Kõigile noortele poliitikutele on pandud silt „poliitbroiler”, mõtlemata, kellele kõlbab seda panna ja kellele mitte. Kui noor on noor, et kanda seda silti? Kas noor on vanusest, poliitkogemusest või millestki muust tulenev? Kõige rohkem tähelepanu tuleks pöörata broileritele, kes oma nimel otsuseid ei tee, kuid erakonna kontorist niite tõmbavad. Paljude erakondade otsused sünnivad ühe-kahe noore koordinaatori, nõuniku või büroojuhi suvast. Valijad ei teagi, mis tegelikult toimub ja kes mängu juhib.
Teine valupunkt on haldusreform. Miks ei ole osa erakondi seda tegelikult toetanud, vaid toonud vabanduseks vabatahtlikkuse ja muu? Valijatele mängitakse vana plaati, et reform tekitaks ääremaid ja elu kadumist maalt. Ilus kuulata, kuid reaalsus on midagi muud.
Tegelikkuses toimub kohalikul tasandil kogukonna pimestamine omakasu eesmärgil. Iga majanduslikult mõtlev inimene saab aru, et 15–20 miljoni kroonise eelarvega omavalitsus ei ole efektiivne pakkuma oma elanikele kõiki teenuseid, mida temalt oodatakse. Oluline on ka see, et suurte palkade, preemiate ja muude hüvede maksmiseks on ametnikud ikka raha leidnud, kuid lume lükkamiseks, külade valgustamiseks ja kogukonna elutähtsatesse tegevustesse investeerimiseks mitte.
Haldusreform kaotaks võimaluse pakkuda rohkematele erakonna toetajatele mõnusaid ametikohti ja manipuleerida inimesi enda poolt hääletama – nii hüvede pakkumise kui ka kogu halva kellegi teise kaela ajamise abil.
